Vaiatu rahvamajas peab täna oma viiendat sünnipäeva kohalik naisrahvatantsurühm Somel. Selle juhendaja Liina Abram on sündinud-kasvanud Tallinnas, aga võttis kahekümneaastase neiuna vastu kindla otsuse, et linnaelu pole tema jaoks. Nüüdseks on ta Vaiatus elanud peaaegu veerand sajandit ning on lisaks Someli juhendamisele külaseltsi eestvedaja.
Liina elu Tallinna-periood möödus Mustamäel ja Tondil. Viimatinimetatud paigas asus tollal sõjaväeosa. Aastaid ärkas Liina hommikul Nõukogude sõdurite “haukuva” tervituse peale hommikusel rivistusel.
“Me ei kartnud sõdureid, aga noorel neiul õhtul üksinda väljas jalutada polnud ka soovitatav,” meenutas Liina ja lisas, et nüüd on Tondi kasarmute piirkond kuulutatud miljööväärtuslikuks alaks ja kasarmutesse ehitatud luksuskorterid.
Vaiatu on Liina isa Maano Koppeli sünnipaik. Mullu detsembris meie hulgast lahkunud Maano Koppel oli Tallinna tehnikaülikooli professor teedeehituse alal. Liina teab, et isa projekteeris kunagi ühe Jõgeva-Mustvee maantee lõigu ning et paljud Jõgevamaa teedeeriala inimesed on tema õpilased.
Lapsena oli Liina suviti ikka Vaiatus vanaema juures. Seal oli tal palju krapsakaid ja energilisi sõpru, kellega sai põnevaid asju tehtud. Nii tekkiski Liinal juba teismelisena mõte Vaiatusse elama minna. Sõbranna avaldas selle peale küll arvamust, et vaevalt ta enne pensionile jäämist maainimeseks hakkab, aga Liina tegi oma mõtte teoks. 1993. aasta mais tuli ta Vaiatusse, et vanaema juures suvi mööda saata, aga sügisel Tallinna tagasi enam ei läinudki. Lisaks sõpradele köitsid teda seal vabadus, võimalus omaette olla ja ise asjade üle otsustada.
“Tuleku tegi lihtsamaks see, et külainimesed, ka vanem generatsioon, olid mulle tuttavad,” meenutas Liina.
Vanaema asus peatselt Liina vanemate juurde Tallinna elama, sest vajas kehva tervise tõttu abi, Liina jäi aga tema Vaiatu majja koduhoidjaks. Üksi ta seal kuigi kaua ei olnud. Peatselt kohtas ta oma praegust abikaasat Pauli: nad tutvusid ühe ühise sõbra sünnipäeval. Nüüdseks on nende ühine elutee kestnud päris pikka aega. Ilma võõrast tööjõudu kasutamata on vanaema maja nüüdisaegseks maakoduks ümber ehitatud ja lapsed – tütar Ann Helene ja poeg Paul-Kristjan – on täiskasvanuks saanud. Ann Helenel on kodus kasvamas peatselt kaheaastaseks saav poeg Andrias.
Õppimisest on kasu
Liina on õppinud päris mitmes koolis ja pidanud päris mitut ametit. Viimased kaksteist aastat on ta töötanud SEB panga Jõgeva kontoris, varem telleri, praegu assistendina. Õppinud on ta ühtekokku 23 aastat ja kinnitab, et kõigest, mida õpitud, on kasu olnud. Kopli mehhaanikakoolist sai ta sekretär-asjaajaja kutse, Räpina aianduskoolist aednikule ja mesinikule vajalikud oskused, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiast diplomi kultuurikorralduse alal.
Pangandusinimene kultuuripõllul – see pole vist väga sage juhtum. “Paljud arvavad, et kultuuriakadeemias on ainult luule- ja loomeinimesed. Aga kultuurikorralduse erialal on väga palju praktilist, seal saadakse ka raamatupidamis- ja ettevõtlusalaseid teadmisi. Minu õpingukaaslaste hulgas olidki enamasti n-ö kahe jalaga maas seisvad inimesed,” sõnas Liina.
Kui ta noore neiuna maale tuli, polnud tal küll plaanis külaelu edendama hakata, aga sellega ta praegu ometi tegeleb. Ta on kohaliku külaseltsi juhatuse esimees.
“Olin ka varem mõnda aega seltsi eestvedaja, ent kuna tundsin, et asjad ei edene, nagu vaja, astusin kõrvale. Õpingud kultuuriakadeemias muutsid aga mu vaadet elule ja tekitasid tunde, et mul on jälle kogukonnale midagi anda,” ütles Liina.
Vabatahtliku tööga on tema sõnul paraku nii, et inimesed kipuvad end sellega ära kurnama, seepärast tuleb eestvedajatele vahepeal puhkust anda. Külaseltsi puhul probleemiks on eelkõige see, et selle ampluaa on meeletult lai. Katta tuleb ka selliseid teemasid, mis nõuaksid täiskohaga palgal olevat inimest. Näiteks rahvamajade kohta tegi Torma vald omal ajal otsuse, et need antakse MTÜde käsutusse, kes seal siis kultuuritegevust korraldavad. See tähendab, et keegi peab oma vabast ajast ära tegema juhataja, kunstilise juhi ja majandusülema töö. Kõrvalseisja ei kujuta ettegi, mida see tähendab.
Päev lühike
“Üksvahe sain külainimestelt pahandada, et ma liiga palju töötundidest räägin, aga adusin oma kogemuse põhjal töökoorma hulka ning seda, et päevad ja nädalad jäävad liiga lühikeseks. Külaelus on ka probleeme, mis tahaksid mitme inimese lähenemist, sest üks inimene ei saa omada kõiki lahenduse leidmiseks vajalikke teadmisi. Samas on isikute ring, kes seltsis kaasa lüüa saaksid, piiratud: tegemist on ju ühe kogukonna baasil loodud mittetulundusühinguga. Nii et ühest küljest on see, kui külas on stabiilne elanikkond, väga hea, teisalt oleks tore, kui värskete ideedega inimesi vahel juurde tuleks,” sõnas Liina.
Vaiatu küla mulluseks esmamainimise aastapäevaks (esmamainimisest möödus 615 aastat) üllitas külaselts raamatu “Vaiatulaste lood”. Selle koostajateks olid Liina Abram ja Niina Luha. Tagantjärele on Liinal trükise tegemist tore meenutada, aga kuna kokku tuli seda panna tohutu kiirusega, oli töö tegelikult väga pingeline. Raamatust saab teada, kuidas üks või teine vaiatulane sellesse külla elama sattunud on, miks nad sinna on jäänud ja mis neile külaelus oluline on.
“Tore, et paljud külainimesed kirjutasid oma lood ise. Kes seda ei soovinud, neid küsitlesime ja panime öeldu ise kirja,” meenutas Liina. “Selle raamatu üks oluline sõnum on, et küla on sellise näoga, millise meie, elanikud, talle kujundame.”
Vaiatus on elanikke veidi alla kahesaja. Liinal on hea meel selle üle, et tema kodukülas ei jää majad tühjaks ka siis, kui keegi sealt välja kolib. Üsna ruttu leiavad kodud uue omaniku, sest paik on looduslikult ilus ja ka logistika mõttes mitte sugugi halb: nii Jõgeva kui ka Mustvee on 15-20-minutise autosõidu kaugusel.
Rahvatantsul on Liina elus oluline roll. Ta läks 2002. aastal Torma naisrühma tantsima, ent seitse aastat hiljem otsustas ka tantsujuhi koolituse läbi teha. See toimus Rahvakultuuri Keskuse egiidi all eelkõige Põlva- ja Võrumaa tantsujuhtidele. Liina oli üks vähestest, kes mujalt käis. Kui tantsualaseid teadmisi juba veidi kogunenud oli, soovis ta neile rakendust leida. Samas oli ta ammu soovinud, et Vaiatu kogukonnal oleks üks päris oma rahvakultuurikollektiiv. Unistus segarühma kokkusaamisest jäigi unistuseks, küll aga sai viis aastat tagasi loodud naisrühm Somel. Somel on Vaiatu endisaegne nimi. Alustati vaid nelja tantsijaga. Et tänapäeva autoritantsud nii napile koosseisule üldjuhul ei sobi, tuli Liinal neile tantsud ise luua. Vahepeal oli ka periood, mil rühmas tantsisid naised koos algklassilastega. Praegu on Someli näol tegemist kümneliikmeliikmelise naisrühmaga. Kui algul tantsisid rühmas Vaiatus elavad või Vaiatuga seotud naised, siis nüüd on haare laiem. Kaugeim tantsija sõidab näiteks kohale Tartust.
Liinal on kahju, et praeguste tantsijate hulgas pole ühtegi algkoosseisu kuulunut: rühma liikmeskond on päris kiiresti vahetunud.
“Rahvatants on meeskonnatöö. Rühm saab olla sellisel tasemel nagu tema uusim tantsija,” tõdes Liina.
Kui algul esines Somel vaid kohalikel pidudel, siis ülemöödunud aastal käidi ära ka II Eesti Naiste Tantsupeol, mida peeti teatavasti Jõgeval. Nüüd tahetakse end proovile panna tuleva-aastase “suure” tantsupeo ettevalmistusprotsessis.
Peipsi Piigad
- aastast on Liinal on juhendada teinegi rahvatantsurühm: Mustvee kultuurikeskuse neiduderühm Peipsi Piigad. See moodustati enne teist naiste tantsupidu kohapealt tulnud initsiatiivil. Ehkki tantsijate keskmine vanus jäi neiduderühma soovitatavast vanusepiirist allapoole, omandas rühm kenasti vajaliku repertuaari ja pääses naiste tantsupeole.
“Mul on hea meel, et leidsin tüdrukutega ruttu ühise keele. Tantsukogemuseta noortest tüdrukutest lühikese ajaga peoküpse rühma vormimine oli suur väljakutse. Peoeelsed ülevaatused tekitavad ju ikka pingeid, aga tüdrukud pidasid hästi vastu. Ning nende kohusetunne, millega nad tava- ja lisaproovidel käisid, oli piiritu,” kinnitas Liina.
Möödunud suvel käisid Peipsi Piigad ära ka noorte tantsupeol ning Soomes Turus toimunud Europeade festivalil. Paraku lõpetas päris mitu rühmas tantsinud neidu möödunud kevadel põhikooli ja siirdus Tartusse gümnaasiumiharidust omandama. Nii et sügisel tuli tantsurühmaga justkui otsast alustada.
Liina sõnul on Mustvee kultuurikeskuses väga tore tööd teha, sest seal on väga avatud ja heatahtlikud inimesed.
“Seal tunned kogu aeg, et oled hoitud ja väärtustatud,” lausus Liina.
Tema meelest ei saa rahvatantsurühma juhendaja tegelda ainult rahvatantsuga, vaid ta peab puudutama ka teisi rahvakultuuriga seotud teemasid, nagu rahvarõivad, rahvamuusika jne.
“Kes ise selle kõige “sees ei ela”, ei pruugi tajudagi, kui suur ja rikkalik on kultuurivaramu, mille eelmistelt põlvedelt kaasa oleme saanud,” ütles Liina Abram.
Aive Tamm, Jõgevamaa koostöökoja tegevjuht:
Liina on suutnud tekitada Mustvees rahvatantsukultuuri just noorte hulgas. Neidude rahvatantsurühm Peipsi Piigad on väga lühikese ajaga suutnud väga palju – tantsitud on noorte tantsupeol “Mina jään” Tallinnas, rahvusvahelisel festivalil Europeade Soomes Turu linnas ja muidugi II Eesti Naiste Tantsupeol “Mehe lugu” Jõgeval. Tänu Liinale on paljud Mustvee tüdrukud jõudnud ja jäänud rahvatantsu juurde. Ja meie, lapsevanemad, saame olla uhked nende saavutuste üle.
Liina juures võiks välja tuua tema järjekindluse ja hea naljataju – omadused, mis aitavad eesmärkideni jõuda.
Liina Abrami elukäik:
* Sündinud 28. oktoobril 1972 Tallinnas.
* Lõpetanud 1990 Tallinna 32. keskkooli, 1992 Kopli mehhaanikakooli sekretär-asjaajaja erialal, 1999 Räpina aianduskooli aedniku erialal, 2015 Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse erialal.
*Töötanud müüjana Sireli lilleäris (1999-2001) ja OÜ-s Regent Teenindus (2002-2003), müügiesindajana OÜ-s Softcom (2003-2005) ja tellerina SEB Panga Jõgeva kontoris (2005-2011).
* alates 2011 assistent SEB Panga Jõgeva kontoris.
* alates 2002 MTÜ Vaiatu Küla Selts liige, praegu ka juhatuse esimees.
* Juhendab Vaiatu naisrühma Somel ja Mustvee kultuurikeskuse neiduderühma, tantsijana lööb kaasa Torma naisrühmas.
* Perekond: abikaasa Paul, lapsed Ann Helene ja Paul-Kristjan ning lapselaps Andrias.
RIINA MÄGI
