Pidevalt muutuv ja arenev ühiskond esitab üha kõrgemaid nõudmisi kõikidele oma liikmetele, sealhulgas ka lastele. Igal sügisel alustavad kooliteed tuhanded lapsed, kuid mitte kõik nendest ei jõua seda teed edukalt lõpuni käia. Kooliminek on murranguline etapp lapse elus, millega kaasneb tõsine töö – õppimine. Koolist väljalangemise peamise põhjusena nimetatakse tavaliselt toimetulematust, seega ei olnud laps uuteks väljakutseteks ja ülesanneteks valmis – ta ei olnud kooliküps.
Koolivalmidus on lapse valmisolek õpitegevuse alustamiseks, selles eristatakse teiste kõrval ka psühhofüüsilist aspekti. See tähendab lapse tervislikku seisundit, liikumisaktiivsust, vastupidavust, oskust kontrollida oma liigutusi, motoorset arengut. Motoorne areng tähendab kontrolli oma keha üle, lihaste koordinatsiooni, peenmotoorikat, ruumitunnetust, dünaamilist liikumist. Mõisteid on palju ja kõiki neid ei peagi teadma. Oluline on see, et motoorika on vaimse arengu stimulaator. Iga motoorse oskuse omandamisega õpib laps rohkem oma keha tunnetama, selle abil uut infot saama. See on aga seotud närvisüsteemi arenguga. Motoorse arengu pidurdumisel võivad esineda ka kõneraskused.
Kooliks valmistumine algab kohe pärast sündi
Kui alustame lapse kooliks ette valmistamist aasta või paar enne koolitee algust, oleme hiljaks jäänud. Arengu toetamine ja suunamine, sellele soodsa keskkonna loomine peab algama kohe pärast lapse sündi, sest motoorse arengu varasemad perioodid mõjutavad lapse kogu hilisemat arengut.
Lapse liigutuste osavus sõltub koordinatsiooni ja tasakaalu väljakujunemisest, mis on tihedalt seotud nii füüsilise kui vaimse arenguga. Lapse esimestel eluaastatel määratakse suures ulatuses ära võimekus uute liigutuskoordinatsiooni vormide tekkeks hilisema elu vältel.
Mida väiksem on laps, seda kohmakamad ja ebatäpsemad on tema liigutused. Lapse kasvades ning tegevuste ja oskuste lisandudes muutuvad tema liigutused sihipärasemaks, kindlamaks, täpsemaks, mõte juhib tegevust. Näiteks suudab kooliminekuks valmis olev laps värvida pilti nii, et värv ei lähe üle joone, kiigel ise hoogu teha, palli põrgatada, sõita kaherattalise jalgrattaga jne. Peenmotoorika (täpsus, käte- ja sõrmelihaste kontrollimise oskus) on seotud paljude tegevustega: kirjutamine, käsitöö, voolimine, joonistamine. Motoorne areng on aluseks eneseteenindusoskuste kujunemisele.
Koordinatsiooni- ja tasakaaluhäiretega lastel on rohkem lugemis- ja kirjutamisraskusi. Brittide uurimuse kohaselt on motoorsete ja tunnetuslike võimete areng lapsepõlves seotud inimese töövõimega keskeas.
Põhiliigutused kujunevad 2-7-aastaselt
Tahteliste liigutustegevuste ja koordinatsiooni väljaarenemine ja täiustumine kestab kogu lapsepõlve ja ka noorukiea jooksul. Pea, kaela ja õlavöötme liigutused arenevad varem, seejärel jalgade ja varvaste liigutused. Närvisüsteemi, luustiku ja lihaskonna areng mõjutab tugevasti motoorset arengut. Motoorsete oskuste omandamiseks peetakse paremaks esimest kümmet eluaastat, mille jooksul toimub närvisüsteemi põhiline areng.
Iga oskuse valdamine aitab kaasa järgmise omandamisele. Näiteks tasakaal seistes on eelduseks kõndimisel ja jooksmisel vaja minevale dünaamilisele tasakaalule, roomamise kaudu saadavaid oskusi on vaja ka kõndimisel ja jooksmisel.
Põhiliigutused kujunevad välja kahe- kuni seitsmeaastasel lapsel. Lapse harmooniliseks arenguks on vaja soodsat keskkonda ja lapse aktiivset tegevust. Aktiivne liikumine on koolieeliku mängude ja tegevuste loomulik osa. Iga lapse võimeid, isegi nõrgalt väljendunuid, saab arendada. Arendamine peab toimuma perioodil, kui teatud oskuse omandamine on kõige kergem. Suurt tähelepanu tuleks pöörata tasakaalu, liikumisoskuste ja käsitsemisoskuste arendamisele
Väikelapseeas (kaks kuni kolm eluaastat) ei ole liigutused veel koordineeritud, rütmilised. Põhietapil, kolme kuni viie aasta vanuses, koordinatsioon ja rütm paranevad ja laps suudab oma liigutusi paremini kontrollida. Staatiline ja dünaamiline tasakaal kujuneb välja viienda ja seitsmenda eluaasta vahel. Väljakujunenud etapil (kuue- kuni seitsmeaastaselt) on liigutuse kõik osad omavahel õigeks ja koordineeritud tervikuks integreerunud.
Sooritus paraneb pidevalt: laps on võimeline viskama kaugemale, jooksma kiiremini, hüplema koordineeritumalt jne. Viimase etapi saavutamine toimub erinevatel lastel erinevas eas, see jääb puudulikuks, kui üks või mitu eelmist etappi on ebatäiuslikuks või üldse vahele jäänud. Poistel on läbi lapsepõlve parem koordinatsioon kui tüdrukutel. Tüdrukud saavad staatilise tasakaalu säilitamisega paremini hakkama kui poisid, kuid juba kolmekuuline treening tasandab vahe.
Käsitsemisoskusi võib jagada kaheks
Üldmotoorikal põhinevad oskused võimaldavad lapsel käsitseda vahendeid, esemeid ja riistu. Peenmotoorika tagab täpsuse ja täiuslikkuse. Viskamine, püüdmine, veeretamine, lükkamine, keerutamine, vedamine, tõukamine, löömine, põrgatamine on üldised motoorsed käsitsemisoskused. Peenmotoorsed käsitsemisoskused on aga joonistamine, voolimine, kirjutamine. Peenmotoorika väljakujunemine saab alguse haaramisrefleksist ja jõuab välja oskuseni kirjutada.
Liikumis- ja käsitsemisoskuste edenemine põhineb koordinatsiooni ja tasakaalu arengul. Koordinatsiooni ja tasakaalu saab väikelapseeast peale parandada õigesti kavandatud korduvate kehaliste harjutustega: tasakaalu hoidmine ühel jalal seistes, käimine poomil, palli viskamine ja püüdmine, hüplemine, tantsimine, uisutamine.
Eriti tähtis etapp on kõhuli roomamine ja roomamine neljakäpukil. Roomama õppimise käigus areneb lapsel koordinatsioon, kuna süveneb vastaskäsi-vastasjalg põhimõtte kasutamine. Käpuli liikudes tugevnevad seljalihased ja areneb tasakaal.
Koostööharjutused olulised
Harjutused silmade ja käte koostöö toetamiseks peaksid koolieelses eas, aga ka esimestes klassides olema tähtsal kohal. Kirjutamine, kääridega lõikamine ja joonistamine nõuavad head silmade ja käte koostööd. Kuna peenmotoorika väljakujunemine saab alguse haaramisrefleksist, oleks seda hea meelde tuletada kangil või redelil rippumist õppides. Õigel haaramisvõttel on pöial ja ülejäänud sõrmed vastakuti ning kang jääb pöidla ja sõrmede vahele. Seejärel õpib laps selgeks pintsetivõtte, mil pöial ja esimene sõrm teineteist puudutavad. Järgmisena õpib ta mõlemat kätt üheaegselt kasutama ja hiljem täpsust nõudvas tegevuses kasutama ainult üht kätt. Lõpuks oskab laps kirjutamisel kasutada domineerivat kätt. Põhimotoorikasse kuuluvad harjutused, nagu palli ja kepiga mängimine, toetavad peenmotoorika väljakujunemist.
Oma keha tunnetamine, eneseväärikuse ja eneseusalduse tugevdamine on lapsele varajase lapseea arengus eriti oluline ning neid saab edukalt toetada mitmekülgsete liikumismängude ja -harjutustega. Paljud liikumisharjutused, nagu tasakaaluharjutused ja mitmesuguste võimlemisriistade ning liikumisvahendite käsitsemine, eeldavad keskendumist, tähelepanelikku kuulamist, vaatlemist ja võrdlemist, kauguse ja suuruse hindamist, probleemi lahendamise oskust, enesevalitsemist ja teise märkamist.
See, mida me anname lapsele kaasa tema esimestel elukuudel ja –aastatel, määrab suures osas tema tuleviku. Puudujääke lapse arengu erinevatel etappidel on hiljem raske, kui mitte võimatu korvata, seetõttu peaks iga eelkooliealise lapse vanem endalt aeg-ajalt küsima, kas ta on teinud kõik endast oleneva, et laps oleks õppimisvõimeline, terve ja osav.
i
MARJU-LY KAARJÄRV, Vaimastvere Kooli algklasside ja kehalise kasvatuse õpetaja
