Viimasel ajal raudteeületuskohtades toimunut on meie kõigi jaoks tõesti juba palju. Kas on tõesti võimalik, et maanteele pole piisavalt aegsasti näha lähenev rong?
Sellest, kui pikk on täislastis kaubarongi, aga ka reisirongi pidurdusteekond ja et autot või ka jalakäijat märganud vedurijuht tema päästmiseks omalt poolt tõepoolest enam midagi teha ei saa, on tüütuseni korratud nii teles, raadios kui ajalehtedes. Tulemusi pole. Nii, nagu teated tulekahjudest, mis enamasti ülekütmisest ja lahtise tule valveta jätmisest alguse saanud, on valusalt tavaliseks saanud ka uudised, kus järjekordne auto järjekordsele rongile ette sõitnud on.
Möödunud nädala “Pealtnägijas” tunnistas üks vedurijuht, kes mitu taolist õnnetust läbi tegema pidanud, et see on tõepoolest ränk elamus ja võtab mitmeks päevaks töövõime. Ja loomulikult pole juhtunut päriselt unustada võimalik iialgi. Samas jälgis kaamerasilm liikuvalt drežiinilt, kuidas uljaspead, kes end kõige osavamaiks ja ilmselt ka surematuiks peavad, oma autodega veel siis üle rööbaste ukerdavad, kui seal liikuv sõiduk vaid mõne meetri kaugusel meeleheitlikult signaali annab.
Lisateema on siinjuures teeolud. Kui ka kõikjal pole praegu võimalik libedust ideaalselt tõrjuda, siis vähemalt maanteede ristumiskohad raudteega peaksid kõikjal olema sellises seisus, et autol pidurdamisest kasu oleks. Vähemalt kolmapäeval Vägeva ülesõidukohal juhtunu oleks tõepoolest võinud ära jääda.
6. veebruar 2010
