Mustvee aukodanik Liidia Soosaar peab iga päev nägema Peipsit, muidu oleks elus justkui midagi puudu. Tema koduümbrusse on juba üsna palju ehitatud, nii et järve nägemine koduaknast läheb tal aina keerulisemaks. Eriti siis, kui kevadel puud jälle lehte lähevad.
Mustveesse sattusid Võrumaalt Väimelast pärit Liidia ja tema abikaasa Heldur 1954. aasta novembris juhuslikult. Heldur Soosaar oli suunatud Ahtme elektrijaama elektrikuks. Mees ja naine sõitsid Ahtmesse tulevast töö- ja elukohta vaatama läbi Mustvee. Nad tulid mootorrattaga Torma kaudu, nägid küll maju, kuid väga palju oli Mustvee linnast veel varemetes ning silma hakkasid ka põlenud majad. Soosaared sõitsid otse seni, kuni suur vesi vastu tuli. See oligi Peipsi järv. Algul nad mõtlesid, et on eksinud. Veepiiril peatunud noored hakkasid otsima inimesi, kes teaksid neid edasi juhatada.
Heldur Soosaar lõpetas Tartus Elektromehhaanikatehnikumi, Liidia keskkooli. Liidia isa oli surnud, ema tembeldati kulakuks. Oma küla noormehega abielludes polnud noortel esialgu oma kodu võimalik rajada, sest mees võeti kohe kolmeks aastaks Abhaasiasse aega teenima ja kui ta sõjaväest tagasi tuli, oli vanem poeg Endel juba kahe ja poole aastane.
Ahtmes käisid Soosaared sel novembripäeval küll ära, kuid sealne ümbrus ja olustik olid väga võõrad. Heldur Soosaar sai seejärel valida Antsla, Kallaste ja Mustvee vahel. Valik langes Mustvee kasuks, kuid selles linnas ei olnud tol ajal õieti elektritki, elukohast rääkimata. Mees magas esialgu punanurgas. Naist ja last taolises olukorras Mustveesse tuua ei saanud.
Unistas õpetaja elukutsest
Liidia Soosaar oli siis, kui abikaasa aega teenis, omaaegses Otepää rajoonis õpetaja, ehkki tal oli ainult keskharidus. Kulaku tütrena pidi ta aga koolist lahkuma. “Ei saa elada ühest kohast teise käies, sest vallandatakse ainult sellepärast, et oled kulaku perest pärit. Aga ma tahtsin väga õpetajaks saada,” rääkis Liidia Soosaar. Ta loobus oma unistusest lapsi õpetada ning otsustas omandada uue elukutse meditsiinikoolis laborandiks õppides.
Mustvees eraldati elektrivõrkudele maad, et rajada sinna elumaja. Esialgu veeti Oonurmest kohale üks suur talumaja. Selle omanik oli kulakuks tehtud ja maja tuli hävitada. Niiviisi sai elektrivõrk endale maja, kus esialgu välisust polnudki. Palgid olid tihendatud takuga, maja ümber oli kõrge umbrohi.
Majas sai valmis kaks väikest tuba ja köök. Seejärel kolisid Soosaared Võrumaalt oma napi vara Mustveesse. Vett tuli Liidial tuua jõe äärest. Toika külge löödud naela otsas oli ämber, millega n-ö kaevust vett ammutada tuli. Esimest korda vett tuues kukkus ämber kaevu. Naabrimees, kes ämbri kaevust päästis, soovitas Liidial naela spiraaliks keerata. Nii ei kukkunud ämber enam naela küljest ära ja sai vee kätte.
Vanem poeg elas mõnda aega Liidia ema juures Võrumaal, kuni Soosaared Mustvees oma elamise sisse seadsid.
38 aastat Mustvee haiglas
Mustvees aga oli haiglasse just laboranti väga vaja ja nii Soosaared siia jäidki. Mustvee haiglas töötas Liidia Soosaar 38 aastat. Vahepeal omandas ta Tartu Meditsiinikoolis kaugõppes meditsiiniõe ning seejärel ka velsker-laborandi kutse.
Mustvees oli töö pingeline. Kui peaarstiks tuli Rudolf Markovitš, lähtuti põhimõttest, et igat haiglasse tulnud inimest peab aitama nii palju, kui on võimalik. Laboris oli vahepeal nii palju tööd, et seal oli rakkes kolm inimest. Markovitš tõi Mustvee haiglasse mudaravi, mis osutus väga populaarseks. Mudaraviprotseduure saab kohalikus hooldushaiglas muide senini nautida.
Markovitš õpetas oma kolleege väga palju, tihti korraldati ka väljasõite teistesse haiglatesse. “Mäletan, et käisime Narva-Jõesuus, kaks päeva olime koha peal. Meile näidati, kuidas tehti protseduure, ka mudavanne. Veel käisime Võru haiglas, seal oli tol ajal üks kuulus südametohter, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta. Markovitšil oli põhimõte, et Mustvees peame sama hästi kõigega hakkama saama kui Narva-Jõesuus või Võrus.”
Mustvee haiglas oli väga püsiv kollektiiv, olgugi, et arstid üsna tihti vahetusid. “Lugesin kokku, 16 inimest oli neid, kes tulid tööle ja läksid siit ka pensionile,” ütles Liidia Soosaar.
Mustveesse haigla rajamise loost käis Liidia Soosaar rääkimas ka Tallinnas Tervishoiumuuseumis. Teda kutsus sinna Markovitš, kes oli siis muuseumi juht.
Liidia Soosaar on aastaid kogunud Mustvee kohta kirjutatud ajaleheartikleid. “Küllap ma sain selle “pisiku” ka Markovitšilt, kes andis kord minu kätte paki ajalehtedes Mustvee kohta ilmunud artikleid ja käskis need süstematiseerida. Temal olid peamiselt meditsiini teemalised artiklid, mind ei huvitanud ainult meditsiin, tahtsin tunduvalt rohkem oma kodupaigast teada.
Markovits käskis mul minna õppima ka seenhaigusi, olin nädala Tartus. Ta oli medkoolis õpetaja, sundis meid pidevalt õppima uusi asju, sest vana rasva peal edasi ei saa.”
Elektrivõrk ehitas palju
Üsna pea pärast seda, kui Heldur Soosaar oli Mustvees elektrijaama juhatajaks saanud, põles jaam maha ja linn jäi mõneks ajaks elektrivooluta. Saaremaalt toodi Mustveesse uus suur generaator.
Nii hakkas Heldur Soosaar Mustvee ümbruses uusi elektriliine ja alajaamu rajama. Kümme aastat elasid Soosaared vanas Oonurmest toodud palkmajas. Soosaarte perre sündis vahepeal ka teine poeg Andres. Uude majja kolis pere 1961. aasta märtsis.
Praegune Soosaarte kodu oli aga esimese Eesti Vabariigi ajal Johannes Aunapuu laut. Rahvas kutsus Mustvees Aunapuud millegipärast Sussi Juhaniks. Mees oli rikas, pidas loomi, tal oli ilus suur puumaja, mis 1944. aastal maatasa tehti. Maja põles maha, lauda peale kukkus suur pomm, kõik loomad said surma. Alles jäid ainult maakividest müürid. Krunt oli elektrijaama oma, linnavalitsus käskis varemed likvideerida, et tehtagu vana lauda asemele kasvõi töökoda. Elektrivõrgu mehed vaidlesid vastu, et töökoja jaoks on ruumi liiga vähe, võiks teha lauda, sest elektrijaama töötajatel oli ka loomi.
Linnas tuli aga loomapidamisele varsti lõpp teha. Linnapea ei olnud rahul ka laudaga keset linna. Heldur Soosaar laskis hoone sõnnikust tühjaks teha ja teisele korrusele toad ehitada. Nii saidki Soosaared oma praeguse kodu. Tõsi, maja tuli ka riigi käest omal ajal ära osta ja maksta tuli mitu aastat.
Mustvee sai uue alajaama, ehitati korterid ja garaažid ning saun ja pesuköök ning suur töökoda; rajati uusi elektriliine.
Lapsest saadik meeldis laulda
Liidia Soosaarele on lapsest saadik väga laulda meeldinud. Tema ema oli rääkinud, et tütar oli veel hällis, kui juba laulis. Liidia mäletas, et tema tahtis õhtul varakult magama minna, kuid hommikuti tõusis kella viie paiku ja hakkas laulma. “Meil oli suur pere ja talus selline kord, et enne ei söö keegi õhtust, kui talitused on tehtud, siis hakkasime kõik koos sööma. Mina jäin tavaliselt alati enne magama. Küll tõsteti mind unisena laua äärde ja ema püüdis veel lusikaga toita, aga tahtsin siis ainult magada,” rääkis Liidia. Aastaid laulis Liidia Soosaar ka Mustvee naiskooris.
Vanem poeg Endel elab Puhjas, tema abiellus oma Kadrinast pärit kooliõega. Noorem poeg Andres on Tartu Ülikooli meditsiinieetika dotsent. Küllap sai noorem poeg just emalt tõuke minna meditsiini õppima. “Ta käis väga tihti minu juures laboratooriumis küll ja tundis kõige vastu huvi. Mõnikord ta lausa tüütas oma küsimustega ära,” tunnistas Liidia.
“Andres on väga töökas. Kui koju tuleb, siis paneb kohe tööriided selga ja hakkab toimetama,” rääkis ema.
Pereisa Heldur Soosaar tuli perekonnal mõne kuu eest Mustvee kalmistule saata. “Üle kahe-kolme päeva tema Mustveest eemal ei suutnud olla, ta pidi siia tagasi tulema,” rääkis Liidia, kelle sõnul oli mees väga töökas ega hoolinud sellest, kas on tööpäev või pühapäev. Ta ei andnud endale puhkust.
iii
HELVE LAASIK
Liidia Soosaare rohelised näpud
Mustvee aukodaniku tiitli sai Liidia Soosaar 2006. aastal. Ta on palju tegutsenud rohelise liikumise heaks ning juhendanud ka kohalikke pensionäre. Aastate jooksul on ta loonud mändidepargi, mida näeb, kui vaadata Mustvee jõe suurelt sillalt vasakule rippsilla poole.
Mustvee linnaraamatukogu juhataja Laidi Zalekešina ütles, et Liidia Soosaar on teinud Mustvee kaunimaks ja puhtamaks muutmiseks väga palju ära. “Koristuspäevadel ja talgutel on ta alati eestvedaja olnud, samuti kaasanud teisi pensionäre küll kiriku taha parki puid istutama, küll jõeäärt koristama,” tunnistas Zalekešina.
Tema sõnul on Liidia Soosaare teene, et Kalevipoja kivi on jälle Peipsi kaldal muda seest välja tõstetud ning Mustvee üks vaatamisväärsusi. “Liidia niikaua käis, kui lõpuks saadi kraana ja kivi mudast välja tõsteti.”
Liidia Soosaarel oli pilt Kalevipoja kivist, kuidas see varem Peipsi ääres pilke püüdis.
Zalekešina sõnul rõõmustab Liidia Soosaar alati selle üle, kui tema kodutänav kaunimaks saab. “Inimestel on niidukid, majade ümbrus pole enam rohtu kasvanud. Iga väikese lille ja puukese üle oskab Liidia siiralt rõõmustada,” rääkis ta.
Laidi Zalekešina hinnangul on Liidia Soosaar tõeliselt rohelise mõtteviisiga inimene.
