Lihaturu väljavaated aastani 2024 on suures plaanis positiivsed. Söödateravilja hinnad arvatakse jäävat madalaks, mis eeldatavasti taastab sektoris kasumlikkuse peale viimase kümnendi kõrgeid kulutusi söötadele, selgub OECD ja FAO raportist “Põllumajandussaaduste turu- ja hinnaprognoosid 2015-2024”.
RAGNE LOKK, maaeluministeeriumi põllumajandusturu korraldamise osakonna loomakasvatussaaduste büroo peaspetsialist
2014. aasta näitas lihahindade rekordtaset, kus eriti kõrge oli veiseliha hind. Ameerika Ühendriikides levinud sigade epideemiline diarröa (PEDv) ja Euroopas ringlev sigade Aafrika katk vähendasid 2014. aastal sealihaga varustatust ja kergitasid maailmas hindu. Pärast mitmeid aastaid kestnud piimakarjade likvideerimist enim tootvates regioonides hakkas USAs loomakarjade ümberehitamine, mis tõstis ka veiseliha hinda. Püsivalt oli aga nõudlus kõikidele lihasortidele, mistõttu tõusid ka lamba- ja linnuliha hinnad.
Prognooside kohaselt jäävad lihahinnad kuni 2024. aastani kõrgeteks, kuigi 2014. aasta tasemest madalamaks. Erandina tuuakse OECD ja FAO raportis välja veiseliha, mille hind arvatakse olevat kõrge järgnevad kaks aastat, sest mitmetes olulistes toodangupiirkondades taastatakse karju. Reaalhindades on trend hinnalangusele, kuigi need jäävad siiski kõrgemateks kui eelmisel dekaadil. Kõrgeid hindu toetab impordinõudlus, seda eriti Hiinast.
Suurenenud kasumlikkuse tulemusena prognoositakse aastani 2024 toodangu kasvu, eriti linnu- ja sealiha osas. Kui ülemaailmne lihatoodang tõusis eelmisel kümnendil 20 protsendi võrra, siis järgmiseks dekaadiks ennustatakse selle aeglasemat kasvu, olles 2024.aastal 17 protsenti kõrgem kui baasperioodil (2012-2014).
2024. aastal toodetakse OECD ja FAO prognooside kohaselt 50 miljonit tonni rohkem liha kui baasperioodil. Sealjuures annab linnuliha lisandunud toodangust enam kui poole. Toodangu kasv tuleb peamiselt arengumaade arvelt, mis annavad 76 protsenti lisandunud toodangust. Arengumaade peamiste lihatootjatena domineerivad Brasiilia ja Hiina ning nende toodang suureneb vaatlusperioodil märkimisväärselt. Toodangu suurendamist soodustab söödaratsioonides intensiivsema proteiinisööda kasutamine arengumaades.
2024. aastaks prognoositakse lihatarbimist 35,5 kg inimese kohta, mis on 1,6 kg rohkem kui baasperioodil. Tarbimine suureneb peamiselt linnuliha arvelt, sea-ja veiseliha tarbimine jääb samale tasemele baasperioodiga.
Arenenud riikides tarbitakse 2024.aastal 2,4 korda enam liha (68kg) kui arengumaades (sama aastal 28 kg). Liha tarbimise kasv arenenud riikides on vaatlusperioodil siiski aeglane võrreldes arengumaadega, kus seda soodustab kiire elanikkonna kasv ja linnastumine.
Prognoositakse aeglustumist lihakaubanduse kasvule– aastaseks kasvumääraks 2,2 protsenti võrrelduna eelmise kümnendi keskmisega, mis oli 3,8 protsenti aastas. Peamine faktor kaubanduse vähenemise osas on kodutoodangu suurenemine traditsiooniliselt importivates arengumaades. Liha eksport arvatakse vaatlusperioodi lõpus olevat 25 protsenti üle baasperioodi taseme.
Kauplemiseks läheb 11 protsenti maailma lihatoodangust. Märkimisväärsem kasv impordi nõudluse osas tuleb Aasiast. Ka Aafrika on kiiresti kasvav importiv regioon, kuigi mahtude poolest jääb see Aasiale suuresti alla. Arenenud riigid annavad 2024. aastal üle poole maailma lihaekspordist, kuid võrreldes baasperioodiga väheneb nende osakaal pidevalt. Brasiilia osakaalu ekspordis hinnatakse 21 protsendi piiresse.
Lihaturu dünaamika üheks peamiseks faktoriks jääb kaubanduspoliitika. Kahepoolsete kaubanduskokkulepete rakendamine mitmekesistaks lihakaubandust märkimisväärselt. Kaubanduskokkulepete või loomahaiguste mõjud erinevad aga märkimisväärselt sõltuvalt sellest, kas regioon on importija või eksportija, samuti turuosa suurusest.
See kirjatükk on ilmunud ka Maablogis
