Möödunud reedel ja laupäeval õpetasid professionaalsed näitlejad Hele Kõrve Tallinna Linnateatrist, Meelis Põdersoo VAT Teatrist ja Martin Kõiv Vanemuise teatrist Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja liikmetele näitekunstinippe.
Reede õhtul harjutas kakskümmend kuus trupi liiget Vanemuise teatri näitleja ja Liblikapüüdja vilistlase Martin Kõivu juhendamisel sõnadeta atmosfääri loomist. Proovile pandi ka oma ruumitaju. Põhirõhu asetas Kõiv harjutuste tegemisel eneseanalüüsile.
“Harjutuste juures ongi kõige olulisem analüüsimine: mida teha paremini, kuidas muuta näitemängu huvitavaks,” rääkis Kõiv, kelle sõnul pole teatriproovis sageli võimalik oma tegevust analüüsida, vaid kõik peab tulema iseenesest. “Teater on mõnus, tahan seda noortele selgitada, tehes harjutusi nii, et neil mängimiseisu ära ei kaoks,” kinnitas juhendaja.
“Ma ei valmista neid siin ette lavakunstikooli astumiseks. Seda vastustust ma praegu oma õlule võtta ei taha, annan lihtsalt nõu ega soovi noortes seda mängulisust ära tappa,” rääkis Kõiv, kes õpetas, kuidas objekti näitemängus sündmuseks muuta. Kooliteatri näitlejad pidasid seda töötuba koolituse ajal üheks põnevamaks ning kasulikumaks, aga ka keerulisemaks.
Tatarimaaga keel sõlme
Laupäeval tegelesid kooliteatri näitlejatega Hele Kõrve ja Meelis Põdersoo.
Hele Kõrve tunnistas, kursus andis võimaluse ka oma lavakunstikooli aega meelde tuletada ja kunagi läbi tehtud harjutusi korrata. Ta rääkis, et otsis kursuse jaoks välja isegi oma lavakunstikooli aegse erialapäeviku ning noppis välja põnevamad ja huvitavamad harjutused.
Üheks huvitavamaks harjutuseks oli lugeda võimalikult kiiresti ja selgelt: “Tataritarideta, tatari taradeta, tarudeta, tatari turuta, toredate tatra teradeta ei oleks Tatarimaa kellegi Tatarimaa. Tataritataa!“. Tekst oli Hele Kõrvel endal veatult peas ning ta luges seda ette umbes sama kiiresti, kui loetakse ravimireklaami lõpus hoiatusteksti “Tegemist on ravimiga…” jne. Ka Liblikapüüdja rahvas sai teksti lugemisega üsna hästi hakkama, pähe seda siiski seekord ei õpitud. Liblikapüüdja juhendaja Lianne Saage-Vahur lubas naljatledes, et hakkab edaspidi selle teksti peale tunnikontrolli korraldama.
Väga meeldis Martin Kõiv
Hele Kõrve ise sai kursusest enda sõnul ka ise palju juurde. “Tänu noortele näen ma ka ennast näitlejana ja saan ennastki analüüsida. Siin proovides ma näen, millised mõtted ja ideed toimivad ja millised mitte,” tunnistas ta. Eriliselt heaks pedagoogiks Hele Kõrve ennast ei pea. “Tahan noortele anda nippe ja nendega mängida, mitte valmistada neid ette lavakunstikooliks,” rääkis ta.
Selleks, et noori näitlejaid juhendada, peab olema ka mingis mõttes lavastaja. Hele Kõrve sõnul temal selline ambitsioon puudub. “Mina tahan olla see vaha lavastaja käes, mitte ise näitlejat vormida,” tõdes näitlejanna, kes õpetas noortele muu hulgas ka näitlemist kujuteldavate objektidega ning üksteise mõistmist sõnadeta.
Ühe ülesande käigus pidi rühm noori näitlejaid kujutama üht või teist nähtust või objekti. Ülesanne ei olnud kergete killast, näiteks tuli kujutada küüneseent ja fotosünteesi.
Päeva kokku võttes jäi Hele Kõrve praeguste Liblikapüüdja näitlejatega vägagi rahule. “Meie omal ajal taolisi õppepäevi ei saanud,” meenutas kunagine Liblikapüüdja liige. Liblikapüüdjad ise jäid koolitusega vägagi rahule. Enim meeldis noortele emotsionaalne ja lausa hüperaktiivne Martin Kõiv, kelle õpetussõnad jäid neile ka enim meelde.
i
EILI KOITLA
