… kogu see teekond on üks suur armastus, nii lihtne ja samas nii kõikvõimas see ongi …“
Mõned päevad pärast tänavuse „Tähetunni“ lõppu rääkisime mittetulundusühingu Tähetund juhatuse liikme, luulepäevade „Tähetund“ ja „Tuulelapsed“ ning Ranna kooliteatrite suvekooli peakorraldaja, Jõgeva põhikooli emakeele ja kirjanduse õpetaja ning Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja juhi Lianne Saage-Vahuriga Jõgevast, Tartust, luulest, teatrist ja õpetamisest.
Lianne, kust Te pärit olete?
Olen pärit Ülenurmest lõuna poolt, kohast nimega Reola. Õppisin Reola 8-klassilises koolis, umbes kaks sammu eemal kodunt. See imeilus maja, mõisahoone, on pargis näha, paremat kätt, enne seda kui tee Põlva poole pöörab.
Olete õppinud ka Tartu 8. keskkoolis, kas jõudsite sinna kirjanduse pärast?
Oleks võinud mistahes kooli minna, olin sel ajal tubli oivik, hinded olid kõik viied.
Aga kirjandusklassi tulin ikka oma põhikooli kirjanduse õpetaja Karmen Aso pärast.
Ega laps ei mõtle selle peale, et õpetamine midagi erilist on. Muidugi me lugesime, nagu lapsed ikka pidid kodus lugema. Milles aga tegelikult asi oli, kool oli ise nii mõnus, istusime koolimajas õhtu kella 9–10ni välja. Õpetaja oli koos meiega, lugesime luuletusi, ta luges meile ette ja palus meil lugeda. Hunnikute viisi oli raamatuid, mida sirvisime ja kust me lugemist otsisime. Mäletan, olime tigedad, et nädalavahetusel ei saanud kooli minna.
Hiljuti rääkisin sõprade seltskonnas neid lugusid. Ega nad tahtnud uskuda. Küsisid, et ega ma seda unes näinud.
See oli gümnaasiumis samuti. Meil olid täiesti vabatahtlikud õhtud, kui kogunesime kellegi poole, ja igaüks tõi kaasa midagi, mis talle lugeda meeldis, oli see siis luule, novellid, näidendid. Luges need ette ja rääkisime sellest. Ja leppisime kokku järgmise kokkusaamise korra ja teema. Algul omaette, siis tuli meiega klassijuhataja ja lõpuks ka meie kirjandusõpetaja Vello Saage. Oli ka selliseid öid keskkooli ajal, kui me kõik hommikul ilusti koos kooli läksime.
Ja lubati?
Mõtlen praegu oma vanemate peale, mismoodi nad usaldasid. Aga noh, kõik olid ju kenad inimesed, õppisid hästi ja mis seal siis ikka juhtuda sai. Tol ajal ei tuldud vist selle peale, et midagi halba võiks juhtuda.
Käisin linnas koolis. Mäletan kõndimisi sõpruskonnaga läbi linna, kui juba valgeks läks. Aga ka vanemate toetust, mu isa oli nõus sõitma mis kell tahes järgi sinna, kuhu vaja.
Üks oli meie klassi seltskond, siis oli ansambel, kellega me laulsime. Tagantjärele imestan, millal ma õppisin või neid raamatuid lugesin. Ju see õppimise protsess oli midagi, mis toimus kuidagi iseenesest, et muuga tegeleda. Heas mõttes hullud ikka olime, niisugused „õndsad metslased“ – miski polnud võimatu.
Rääkige Tartu 8. keskkooli õpetajatest.
Minu elus on mu õpetajad meeletut rolli mänginud. See on nii uhke galerii väga erilisi isiksusi algkoolist peale. Õpetaja Karmen Aso Reola koolist, kes on mu hea sõber, suur eeskuju ja vaimne ema siiani. Tartu 8. koolist ajalooõpetaja Ella Paavelts, muusikaõpetaja Hilja Helmoja, ka nendega olime juba kooli ajal sõbrad. Mitte kogu klass, aga meie sõpruskond vähemalt. Me võisime öösel lugeda koos luulet ja rääkida igasugustest maailma asjadest ja hommikul tundi minnes oli nad ikka õpetajad, kelle poole alt üles vaadata.
Saksa keele õpetaja frau Hildegard Anton, kellelt sain algul viis „kahte“ järjest – mina, kes ma polnud varem „kolmegi“ saanud. Aga tase oli selline, et tegin ülikooli esimesel kursusel saksa keele lõpueksami ära. Klassijuhataja Reet Einpalu, temas oli kõik koos, tarkus, ilu ja suursugusus. Tatjana Valkevitš, täiesti vapustav eksemplar!
Kui ma suudaks olla natukenegi nende vääriline!
Teie emakeele ja kirjanduse õpetaja keskkooli päevilt, Vello Saage, oli omal ajal üle Eesti tuntud.
See on nii kummaline paradoks, et kõige erilisematest inimestest, kellest võiks ja peaks rääkima, on tegelikult kõige raskem rääkida. Ükski sõna pole õige, ei leia õigeid sõnu ja neid nagu polegi olemas.
Ei olnud siis seda tarkust, et oleks kõik tema „kullaterad“ üles kirjutanud, mis hiljem abiks oleks olnud, mida kaasas kanda.
Aga tunne ja suhtumised on meeles. Minu arust on see midagi sellist, mida on praeguses maailmas puudu. Vastukaal sellele videokliplikkusele, jäägitu inimeseusk. Meeles on mõned pildid ja suhtumised, mida paratamatult ka ise järgin. Kui Õpetaja Vello Saage rääkis, istus ta laua taga. Kui hakkas lugema ette luulenäidet, siis tõusis ta eranditult alati püsti. Luule on midagi justkui püha …
Teatritundides või proovides on minulgi nii. Lapsed vahepeal pakuvad mulle küll tooli, aga ma pean seisma, kui tegemist on luulega. Samuti luulelavastuste proovides ma ei istu kunagi.
Mul on silme ees tema klassiruum ja koridor selle juures, olen hakanud neid unes nägema.
Meeles on, kuidas ta mõnusalt ironiseeris lolluste üle. Ei olnud kunagi ülevoolav ega pidanud mäejutlusi. Oma õpilastest hoolis ta alati.
Õpetaja Saage näärivanad olid koolis aasta suursündmus. Ega ta siis ei säästnud kedagi, keda oli vaja paika panna, see sai ka! Ja kõned lõpuaktustel, ka neid oodati alati – mõistujutud, et asju kaasa öelda. Need olid peensusteni läbimõeldud.
Mul on tekkinud palju paralleele Taisto Liivandiga. Neil oli sarnane suhtumine. Kui hakkasin kooli tööle tulema, kinkis Vello Saage mulle Saint-Exupéry „Väikese printsi“ kõige vanema väljaande ja ütles: „Koolis ei saa ja ei tohi töötada, kui sa ei ole valmis oma südant maha jätma!“. Kui sama lauset kasutas ka Taisto korra, lõi see mul hetkeks hinge kinni. See mõte kandis mingit olulist märki, sõnum aegade tagant, meeldetuletus.
Vello Saage oli meiega rohkem koos, kuigi ta ei olnud meie klassi-juhataja. Mäletan tema veidi iroonilist lauset: „Teie isiksuste võlu hakkab mind juba pimestama.“ Kõik püüdsid olla hästi targad ja loomingulised. Me pidasime ennast küll paremaks. Meil oli luuleteater, „Oneginiga“ käisime ringi nagu rändteater. Mäletan küll seda tunnet, et „meie tulime!“.
8. kooli direktor Tampere kinkis mulle lõpuaktusel, kõigi ees, pisikese tabaluku. Pani selle kõigi ees lukku, võttis võtme endale, andis luku mulle ja ütles, et keerab selle lahti siis, kui ma alustan oma esimest tööpäeva meie koolis. Lukk on siiani lahti keeramata …
Pärast õppisite Tartu ülikoolis eesti filoloogiat.
Minu jaoks on keskkooliaeg eredam kui ülikooliaeg. Meil oli küll omamoodi mõnus seltskond. Osa neist inimestest, kellega paremini klappisin, võeti esimeselt kursuselt sõjaväkke ja meil ei õnnestunud koos lõpetada. Olin akadeemiliste vabadustega harjunud ilmselt juba keskkoolis.
Ülikooli õppejõududest on eredalt meelde jäänud näiteks Valeri Bezzubov ja Ann Malts, kes kuulub siiani mu sõprade hulka.
Kuidas juhtus, et niisugune teatrisõber ei astunud näiteks lavakunstikateedrisse?
Mina lavakasse?! Nalja teed või. Lavastajaõpet tol ajal veel eraldi ei olnud. Näitleja ma ju ei ole. Üks mõte, mida ma küll kaalusin, oli GITIS Moskvas ja teatrikriitika, saatsin sinna isegi avalduse. Aga julgus sai otsa, kartsin, et ei oska nii palju vene keelt.
Ja siis sattusite Jõgevale õpetajaks?
Enne töölesuunamist ei olnud ma kordagi Jõgeval käinud. Aga tahtsin kodust kaugemale.
Mulle helistas direktor Erdmann, keegi oli talle mind soovitanud. Ei tea siiani, kes, ma ei teadnud ju Jõgevalt mitte kedagi. Ei seostanud vist isegi Betti Alverit Jõgevaga. Tulin augusti algul Jõgevale vestlema, isegi dokumente ei toonud kaasa. Järgmine kord tulin dokumentidega, aga siis ei istunud mu vastas enam mitte Erdmann. Läksin direktori kabinetti ja seal oli üks rohelise tuulepluusiga poiss. Küsisin direktorit ja tema ütles, et ongi direktor – see oli Taisto Liivandi.
Kuidas läks vastsel ülikoolilõpetajal uues ametis?
Sain kohe hullu koormuse, sest pidin võtma kahe õpetaja tunnid. Minu õpetada olid kaks 7., kaks 10. ja üks 12. klass – minu, kes ma polnud iial varem õpetaja olnud!
Selles kaheteistkümnendas olid Helen Stepanov, Lauri Aus, Taivo Paeveer, palju nad minust nooremad olidki – maksimaalselt viis aastat! Kümnendates oli Martin Algus ja sõbrad. Algul käisin veel iga päev Tartust Jõgevale.
Kuna olin teatrit, muusikat ja kõike ise kogu aeg teinud, ei kujutanud ette, et pean olema lihtsalt õpetaja. Et lapsed olid ka niisugused säravad, siis mõtlesin, et prooviks näiteringi teha. Lapsest saati olin nii luuleteatri kui muu näitemänguga seotud, ei kujutanud teistmoodi ettegi.
Esimesel aastal ei olnud veel mingit Liblikapüüdjat. Kaheteistkümnendike ja kümnendikega proovisime luulet esitada. See ei olnud veel teater. Järgmisel aastal hakkasime näiteringi kokku panema.
Liblikapüüdja sai sel aastal kolmekümneseks.
Aasta oli 1990 kui alustasime, põhituumik olid need klassid, keda õpetasin.
Esimesel aastal olin olnud korralik pedagoog. Järgmisel aastal tuli meie kooli Mall Türk, siis Mall Põld. Tema oli täpselt minu inimene, seesugune – teeme midagi! Tundsin kohe oma hingesugulase ära, temaga hakkasime kahekesi tegema. Tema andis muusikat kõikides klassides ja teadis rohkem lapsi kui mina. Tegime ühe suure trupi, alates 5. klassist. Sinna sattusid kohe näiteks Hele Kõrve ja Tiit Sukk.
Praegu tulevad külmavärinad peale, kus oli ikka ambitsioon ja julgus. Esimeseks võtsime kohe ette muusikali „Mary Poppins“. Ja ära tegime. Kuigi see lavastus ei kannata tagantjärele absoluutselt kriitikat. Aga mäletan, meil oli enneolematu menu. Kultuurimaja saal oli puupüsti rahvast täis. See oli uskumatu mis toimus. Eks me sealt saime indu juurde.
Ja Taisto ütles, et elamuse mõistes on see Mary Poppins tema elu üldse kõige suurem elamus. Kuigi hilisemad lavastused olid kunstilises mõttes juba samm edasi.
Kust see nimi tuli?
See on nüüd ikka väga imelik, aga ma ei mäleta! See on kellegi mõte Liblikapüüdjate alguse trupist või ühine mõte. Ma ei mäleta, kes selle sõna välja ütles. Mäletan, et rääkisime sellest ideest. Väärtus, mille poole püüdled, mida kunagi kätte ei saa, aga püüad ja püüad. Tähtis on see, et seda imet püüdes saad paremaks inimeseks.
Kas Teie õpilaste lapsed ka juba liblikaid püüavad?
Jah, muidugi. Näiteks Vaarpuud. Kristian oli Hele Kõrvega ühes klassis ja Lehola on nüüd kuuendas. Aga väga palju neid siin ei ole, sest Jõgevamaa neid eriti kinni ei hoia. Töökohti intelligentsetele humanitaaridele siin kuigi palju ei ole. Teatriga seotud inimesi on liblikapüüdjate hulgast päris palju tulnud ja need asutused on enamasti Tallinnas või äärmisel juhul Tartus. Kunsti erialadega ei ole Jõgeval tõesti palju teha.
Jõgeva, „Tähetund“, „Tuulelapsed“ ja kooliteatrite suvekool Rannal.
Jõgevale tulles ei seostanud Alverit, kelle loomingut ma ju suurepäraselt teadsin, Jõgevaga. Siis adusin, et see on ju nii ja sündisid Alveri luulepäevad. Nüüd usun, et see oli meil geniaalne idee. Ilus, et ta toimib ja kannab sedaviisi. Tundub, et see on nii paljudele inimestele oluline üle riigi.
Sealt edasi tulid „Tuulelapsed“, sest üha rohkem tuli õpilasi juurde. Et nooremate vaim kasvaks samasuguste väärtuste suunas.
Meie kooliteatrite suvekool Rannal saab juba 26-aastaseks. See, mis seal toimub, on täiesti omaette fenomen. Seal hakkab kell teistpidi käima või jääb aeg sootuks seisma ja valitseb kummastav õhkkond, kogu aeg on tunne, et tahad olla parem inimene …
Olen hästi uhke ja õnnelik, endised õpilased ja sõbrad räägivad, et esinemas käies või suheldes leiab uuest seltskonnast enamasti kellegi, on käinud kas Alveri päevadel, „Tuulelastel“ või Ranna kooliteatrite suvelaagris. Hästi äge! Kui ma pole rohkem elus midagi kasulikku teinud, siis vähemalt selle, et olen oma meeskonna ja lastega Eesti kultuurimaastikule Jõgeva koha peale ilusa, kõneka täpikese joonistanud. Pole vähe neid kultuuriinimesi, kes ütlevad, et kui neid asju ei oleks, poleks nad Jõgeval ehk kunagi rongilt maha astunud.
Kuidas teemad valite?
Alustasime ju Alverist. Ja nüüd on nii, et mingi aja tagant jõuame taas Alveri juurde välja. Teemade valik käib siiski mitmeti. Natuke vaatan seda, kas kellelgi on mõni ümmargusem tähtpäev. Ka näiteks seda, et neil autoritel oleks võimalikult palju tekste, mille hulgast valida. Ikkagi see, mis tundub endale, juhendajatele ja noortele-lastele ka puudutav. Eriti „Tuulelaste“ puhul on saanud missiooniks, tutvustada näiteks Ellen Niidu, Heljo Männi ja Kersti Merilaasi ja teiste loomingut. Et ei oleks ainult Vimberg ja Contra – mitte, et mul midagi nende vastu oleks! Seekordne „Tuulelaste“ teema on hoopis vene lasteluule. Jaa, oleks väga äge, kui lapsed teaks, et on olemas Puškini muinasjutud, „Tsaar Saltaan“ ja teised.
Kas õpetajaamet toetab kooliteatri juhendamist või vastupidi?
Mul on lastega vedanud. Pole olnud ühtegi klassi, mille kohta oleksin pidanud ütlema, et küll on hullud või halvad.
Üks mõte on mul hinge peal. Mulle tundub, et riigigümnaasiumite loomine ei tulnud koolile kasuks. Kool peaks olema 1.–12. klassini, et tekiks järjepidevus, kõiges, traditsioonides, väärtustes.
Jõgeva gümnaasium oli minu jaoks kooli ideaalmudel. See, kuidas seal asjad toimisid. See, kuidas esimese klassi juntsud kooliperre vastu võeti ja kuidas nad abituuriumi poole vaatasid. Suuremad olid noorematele eeskujuks. Niimoodi kasvas väärikus. Ja see, kuidas õpetajad ja õpilased omavahel kokku hoidsid, hoolisid.
Taisto Liivandi pani mulle südamele, et hoiaksin neid väärtusi, mida koos lõime. See ei ole lihtne. Õpetamise eest makstakse tavaliselt palka, hoolimise eest mitte. Aga kumb on kallim, hinnalisem?
Pean praegu oma kõige suuremaks kangelasteoks seda, et suudan oma kooliteatri Liblikapüüdja hoida ühe ühise Liblikapüüdjana esimesest klassist viimaseni.
Tänavusel „Tähetunnil“ õnnestus mul näha, kuidas see töötab. Me kasvatame endale ka tehnilist abipersonali. Seekord olid kaks 6. klassi poissi esimest korda helipuldis. Tulid hommikul ilusti kohale. Kõigile oli öeldud, et tuleb viisakalt riides olla. Kui nemad saali tulid, tulid lavalt alla 12. klassi poisid. Mõlemad ilusti ülikondades, valged särgid, lipsud. Kuuendikud olid tavalised. Ja siis ütles üks kaheteistkümnendikest lause: „Nii, ja nüüd jätke meelde, kuidas edaspidi käib riides liblikapüüdja.“
See peaks toimuma igapäevaselt koolis, mitte ainult Liblikapüüdja üritustel.
Kuidas tänavune „Tähetund“ läks?
Ilusasti ja väga ilusasti. Närvipinge oli muidugi suur, tekkis hoopis teistmoodi õhkkond. Tundus, et noored oskasid toimuvat enam hinnata. Võistlusmomenti peaaegu ei tajunudki, sest väärtus oli hoopis mujal.
Esimest korda väga mitme aasta jooksul tunnen, et midagi on tagasi ja alles. Selline eriline toetus kooli poolt, nähakse neid lapsi ja seda, mida nendega teeme. Osatakse häid sõnu öelda.
Tajusin toetust nii kooli kui ka omavalitsuse poolt sellisel määral, nagu juba aastaid pole tundnud. See, mida teen läheb inimestele tõeliselt korda. Mul on väga hea meel Liblikapüüdja liikmete üle – nad teavad täpselt, mida peab tegema ja teevad kõik ning see ei ole ainult laval säramine.
Kust tuleb Teie jõud ja tasakaal?
Minu perekond, Toomas ja tütreke Anna-Maria.
Ilma nendeta poleks üldse midagi. Nemad hingavad minuga ühes, iga päev, iga minut ja sekund. On kaasas ja olemas ja abiks kõigis minu tegemistes, olgu need mõnikord nii „hullumeelsed“ kui tahes. Hoiavad mul „pihud hellasti all“…
Ja muidugi minu lapsed – kõik liblikapüüdjad, nii praegused kui ka endised. Ja on veel mõni hingesugulane, südamekaaslane veidi kaugemal, aga kogu aeg lähedal …
Lianne Saage-Vahur
Sündinud 11. jaanuar 1965 Reolas
Haridus:
1983–1989 Tartu ülikool
1980–1983 Tartu 8. keskkool
1972–1980 Reola 8. klassiline kool
Töö:
1989-2013 Jõgeva gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja
Alates 2013 Jõgeva põhikooli emakeele ja kirjanduse õpetaja ning Liblikapüüdja juhendaja
Martin Algus: endine liblikapüüdja, kirjanik ja stsenarist
Lianne tuli meile õpetajaks kõige keerulisemal ajal, seda nii meie vanuse mõttes kui ka ümbritseva eluolu mõttes. Nõukogude kord juba lagunes igast otsast, aga seda, kuhu see kõik viia võiks, ei teadnud veel keegi. Ma olen Liannele lõputult tänulik, et ta selles hapras olukorras meile midagi imelist ulatas, seda Liblikapüüdja kooliteatri näol, mis andis olemisele järsku uue ja huvitava fookuse, hoidis eemale pahandustest, viis kokku inimestega, kellel oli mingi ühine ja tohutult põnev saladus. Minule andis see lisaks ka elukutse. Lianne oli meie õpetaja, aga üsna kiiresti sai selgeks, et lisaks on ta ka üks tark ja hooliv sõber, kellega mistahes teemal arutleda, kellelt nõu küsida. Lianne on sooja südamega, särav ja andekas inimene, sellisena mäletan teda juba kooliajast ja sellisena tuleb ta ikka vastu, kui uuesti kohtume. Märkan tema ümber uusi õpilasi, uusi liblikapüüdjaid, kes vandeseltslasliku muigega tervitavad, näen nende silmis usaldust ja eneseusku, mida vaid üks väga hea õpetaja ühele noorele inimesele edasi anda oskab.
Aitäh sulle, Lianne!
Anneli Jäme: Jõgeva põhikooli õppejuht
Mingis mõttes võiksime ju olla Lianne imedega harjunud. Ometi suudab ta ikka ja jälle liigutada, vapustada, uskumatuna näida. Tema loodud kunst on puhas, vaba igapäevasest kiirusest ja segadikust, kristalliseerunud oma väärtuses. Ja see ei sünni üksikute, vaid ikka ligi saja lapsega. Igal aastal. Aastakümneid.
Tänases kontekstis võiks öelda, et Lianne on viiruse kandja. Headuse ja inimlikkuse viiruse. Võrk, mis aastate jookusul Jõgevalt hargnenud, on imetlusväärselt tihe. Ja toob Jõgevale tagasi.
Meil on uskumatult vedanud, et jätkub hetki, mil meenub, mis on elus päriselt tähtis ja väärtuslik. Jätkub hetki, mil üksteisele silma vaadata. Et meil on inimene, kes selleks ikka ja jälle inspiratsiooni leiab.
