Raamatu autor Heiki Vilep on end kirjandusmaastikul ka varem näidanud meeldivalt lapsemeelse ja -keelse kirjutajana. Kui tema esimene luuleraamat “Alateadvuse alla” oli Merle Jäägeri alias Merca illustreerituna mõeldud eelkõige täiskasvanud lugejatele, siis kõik tema järgnevad raamatud, mis on tänu Eesti Kultuurkapitali toetusele kaunis kujunduses kaante vahele saanud, on olnud juba lasteraamatud. 2002. ja 2003. aastal ilmunud “Tere!” ja “Kapiukse kollid” said VII Nukitsa konkursil lastelt kõrge hinnangu. Luulekogu “Tere!” võitis lisaks sellele möödunud kevadel Karl Eduard Söödi nimelise lasteluulepreemia. “Tere!” ja Vilepi kolmas lasteraamat, luulekogu “Minu laul” on täis kodusoojust, mõnusat huumorit, sõnamängulist nägemis- ja äratundmisrõõmu. Rõõmus näebki autor elamise-olemise mõtet. Juturaamat “Kapiukse kollid” tuletab aga oma ulmelisel-õpetlikul moel meelde, et iga asja jaoks maailmas on olemas aeg ja koht. Ka laste maailmas. Kolmele esimesele lasteraamatule on teinud võrratud illustratsioonid kunstnik Ott Vallik alias Moritz Haapsalust.
Raamat diplomitööks
Jõgeval esitletud jutukogu “Lendav õunapuu” on kujundanud ja rikkalike fotodega illustreerinud Jõgeval elav Andra Kirna. Raamatu esitlusele olidki nad tulnud koos. Kui Andra Kirna möödunud aastal Tartu Kõrgemat Kunstikooli lõpetama valmistus ja diplomitööna just lasteraamatut kujundada tahtis, soovitasid tuttavad tal üles otsida Heiki Vilepi, kellel mõned jutud n-ö tagataskus valmis olid.
“Vilepi suurema action’ita, aga väga õpetlikud ja mõtlemapanevad lood sobisid hästi minu enda maailmavaatega, aga täitsid minu meelest ka mingi senini eesti lastekirjanduses tühjana seisnud ni?i,” ütles Andra Kirna. “Peale nimiloo piltide, mis on tehtud mu enda poja osavõtul meie sugulaste juures, on kõik raamatu fotod tehtud Tartu Vabas Waldorf-koolis. Seal on mõnusad väikesed klassid ja koostöövalmis lapsed. Arutasime ja mängisime nendega lugudes kirjeldatud situatsioonid kõigepealt läbi. Ja kui nad neid uuesti iseseisvalt läbi mängima hakkasid, püüdsin neid jäädvustades võimalikult märkamatuks jääda.”
Andra on saavutanud lastega tõepoolest hea kontakti. Usaldavad pilgud, mis piltidelt vastu vaatavad, räägivad iseenese eest. Õunapuuõites kaanepildilt naeratab aga vastu kunstniku enese poeg.
Oma õunapuu
Pere, kodu ja lapsepõlv on iga inimese jaoks tähtsad. Nii on ka Heiki Vilep oma luules ja lugudes ammutanud mõtteid lapsepõlvest ja suhtlemisest oma lastega.
“Lastele kirjutades tuleb olla aus ja siiras,” on Heiki Vilep veendunud. “Sa ei saa valetada oma sisemisele minale, lapsele oma hinges.”
“Lendav õunapuu” sisaldab viit juttu, mille peategelasteks on koolipoisid, kes läbi eksimiste ja leidmiste vähehaaval oma maailmavaadet kujundavad. Ja autor arvab, et kuigi rahvasuu sedalaadi raamatuid “poistekateks” nimetab, võivad ka kõik tüdrukud selle täiesti rahuliku südamega kätte võtta ja läbi lugeda.
Jõgevale oli kirjanik kaasa võtnud ka peatselt ilmuva ühe-jutu-raamatu “Vaikuse hääled” materjali. Selle raamatu jaoks on pildid joonistanud taas Ott Vallik.
Kirjanik Heiki Vilep, kes on tegelikult tuntud ka pillimehena, on leidnud oma tee. Kui 2000. aastal sündis tema eestvedamisel internetis täiskasvanute kirjandusklubi Kloaak, siis nüüd on ta asunud hoolitsema ka selle eest, et lastel oma luulelugusid kusagil avaldada oleks.
“Lendavat õunapuud” esitlesid Heiki Vilep ja Andra Kirna kõigepealt Tartu Linna Keskraamatukogus. Jõgeva-esitlusel osalesid Jõgeva Ühisgümnaasiumi I klassi õpilased, kes said igaüks kuuldud loo järgi oma õunapuupildi joonistada. Heiki Vilep võttis laste joonistused kaasa, lubades vahvamad neist oma kodulehele (www.vilep.com) üles riputada. Ja seal nad nüüd juba näha ongi.
JAANA KOPPEL,
Jõgeva Linnaraamatukogu
