Läbi aegade on inimesi paelunud võimalus pääseda sellistesse paikadesse või olukordadesse, kuhu igapäevaelus ei satuta. Tõenäoliselt on üsna paljude esimeseks eelistuseks heita neile harjumuspärasele maailmale pilk kõrgusest. Tõeliselt nauditava elamuse selleks pakub lendamine väikese ja suhteliselt madalal lendava lennumasina deltaplaaniga.
Põltsamaa lähistel elab Juss Maurer, keda tema kodukandi rahvas aeg-ajalt sel moel lendamas näeb.
Õhku tõusmise hetk väärib füüsilist pingutust
“Ega ma ei oskagi öelda, kust selline huvi tekkis. Küllap on igal inimesel lendamise vastu huvi olemas,” arutles Juss Maurer. Kõigepealt oli tema lennumasinaks paraplaan.
Sellest on kuus aastat, kui Juss Maurer tutvus Keilas elava vene keelt kõneleva mehega, kes siis paraplaaniga lendas. Too keilakas korraldaski talle esimesed lennutunnid. Lend ise toimus tookord selliselt, et Juss lennutati vintsi külge kinnitatud paraplaaniga kilomeetri pikkuse trossi abil õhku. Vints tõstis lendaja umbes 150 meetri kõrgusele, misjärel tuli õhku lennutatud paraplaan vintsi küljest vabaks haakida ja siis omal jõul ning nõul edasi tegutseda.
“Toona ei olnud paraplaanil isegi mootorit. Langevarju külge kinnitatud lennuvahend tuli siis jälle maale tagasi juhtida. “Viimase korra järel olin ikka täiesti väsinud,” tunnistas Juss Maurer, kinnitades, et paraplaaniga lendamine eeldab head füüsilist vormi.
Õhku tõusmiseks tuleb paraplaaniga joosta seni, kuni langevari jooksja õhku tõstab. “Kuid see hetk, mil joostes ja mootoril täistuuridel töötada lastes lõpuks maapind jalge alt kaob, korvab eelneva füüsilise pingutuse,” tõdes Juss Maurer.
Deltaplaan on väga hea
Paraplaani tuleb endaga kaasas kanda, sellega peab suutma ka koos joosta ning muul moel rabelda. Et füüsilist koormust vähendada, otsustaski lennuhuviline osta endale uue ja parema lennumasina.
Eelmisel aastal sai Juss Maurerist motodeltaplaani omanik. “Motodeltaplaan liigub maapinnal kolmel rattal ning sellele saab juba korralikult peale istuda. Selline võimalus loob tõsise “valge inimese” tunde,” rääkis harrastuspiloot, tunnistades, et
eelmist lennumasinat ta enam tagasi ei igatse. “Olen juba selles eas, et väga enam rabelda ei taha,” avaldas mees poolehoidu praegusele õhusõidukile. Liiati sõltub paraplaaniga lendamine veelgi rohkem ilmastikust kui deltaplaaniga lendamine. “Ega üle tunni paraplaaniga lennata ei jõudnudki,” lausus ta.
Selle masina ostuni jõudis Juss tänu Mustvee kandis elavale sõbrale Tiidule, kes on ka alati lennata tahtnud. “Mina ise polnudki selle ostu juures kes teab kui suur initsiaator, aga sõber haaras “härjal sarvist”,” rääkis lennusportlane.
Eesti kliima lendamist ei soosi
Kui paraplaan võimaldas lennata poolteist tundi järjest ja selle kiirus oli umbes 40 kilomeetrit tunnis, siis uue masinaga on võimalused juba hoopis paremad. Kuid ega uue lennuriistagagi ilma õppimata lendama saanud asuda ja nii käis Juss Maurer koolitust saamas Tallinna lähistel Piibel.
“Eestis tegutseb lennuklubi Hobi Air, kuhu kuuluvad väga toredad ning kokku hoidvad inimesed. Nad õpetavad algajaid, jagavad oma kogemusi ning toetavad üksteist,” rääkis Maurer, lisades, et klubi liikmed olid talle abiks ka Itaalia päritolu õhusõiduki väljavalimisel. Probleeme selle kohaletoomisega polnud, sest Eesti veokid sõidavad kõikjal Euroopas ringi, masin veetakse kohale kokkupakitult ja võtab vähe ruumi.
Eestis on harrastuslennundus alles lapsekingades ning ega selle hobiga tegelemine kergelt pole tulnud. Mõned lennundushuvilised on oma hobi tõttu isegi elu kaotanud. See oli veel ajal, mil mehed ise lennumasinaid valmis meisterdasid. Nüüdseks on tekkinud harrastuslendurite tuumik, kes üksteisega tihedamalt suhtlevad ning kogemusi vahetavad. Mujal maailmas, eriti lõuna pool, on harrastuslennunduse traditsioonid märksa pikemad. Meie põhjamaine kliima seab lendamisele piirid ning sellise hobiga saab tegelda peamiselt suvisel ajal. Juss Maurer on ka viiekraadise külmaga lennanud. Kuid näiteks Itaalias võib lennata peaaegu aasta ringi.
Maatunnetus loob kindlustunde
Jussil deltaplaaniga lendamiseks vajalike oskuste omandamiseks kuigi palju aega ei kulunud. Tegelikult õppis ta selle masinaga sõitmise selgeks umbes kolme tunniga. Nagu lendamise puhul ikka, on ka temale kõige keerulisem osa kogu protsessist maandumine.
“Kõige kauem nõuab harjumist n-ö “põkkumine” maaga. Olulisim on selle juures maa kauguse tunnetamine. Väga tähtis on tajuda, kas lisada veel kiirust või mitte ja milliseid juhtimisvõtteid kasutada, et maandumine sujuv oleks. Harrastuslendurid on veendunud, et saades kätte maandumistunnetuse, võib lennundushuviline ennast juba algoskustega piloodiks pidada. Maandumiskogemust on väga vaja ka juhul, kui masinal mingisugune tehniline rike ilmneb. Juss Maureri deltaplaanil on näiteks ette tulnud, et mootor seiskus õhus.
Samas tuleb hoolega ka ilmaolusid jälgida. “Ei ole ju mõtet tormiga lendama minna ja oma suuri oskusi demonstreerima hakata,” rääkis lennukogemusega mees. Tavaliselt on parim lennuaeg vaikne suveõhtu mõni tund enne päikeseloojangut. Kui päike läinud, enam deltaplaaniga sõita ei tohigi. Selle nõudega tuleb tõsiselt arvestada juhul, kui kodust kaugemale lennata. Lennukauguse valiku määrab suuresti ära ka lennuvahendi kiirus. Lennumasin, mille tiiva kandepind on 18-19 ruutmeetrit, lendab maksimaalselt 70 kilomeetrit tunnis. Väiksema, 12-14-ruutmeetrise kandepinnaga tiiva puhul võib lennata juba 100-110-kilomeetrise tunnikiirusega. Juss Maureri lennumasina maksimaalseks täismassiks lubavad tehnilised parameetrid kuni 450 kilogrammi ning maksimaalseks kiiruseks umbes 70 kilomeetrit tunnis. Masin ise koos täislastis kütusepaagiga kaalub 250 kilogrammi ja piloodi ning kaasreisija kaal ei tohi kokku ületada 200 kilogrammi. Masina paneb liikuma 75 hobujõuline Rotax 582 vesijahutusega mootor. Pärast 200 töötundi tuleb mootor viia põhjalikumaks ülevaatuseks spetsialistide kätte.
Navigeerimiseks sobivad maapealsed “majakad”
Maksimaalselt saab deltaplaaniga lennata umbes 300 meetri kõrgusele. Põltsamaa kohal lennates paistab 150 meetri kõrguselt Võrtsjärv kenasti kätte. Samuti hakkab lendajale sellisel kõrgusel silma Laiuse mägi ning Kureoja jõusöödatehas. “Sellised loodusobjektid ja rajatised on minu jaoks visuaalsed majakad, mille järgi saab alati hästi orienteeruda,” rääkis Juss Maurer.
Lendamine käibki suuresti visuaalsete märkide järgi navigeerides. Lendamisel tasub kindlasti eemale hoida suurtest metsadest ja rabadest. Pigem on hea alati hoida n-ö käeulatuses mõni põld, kuhu häda korral maanduda saaks. Kui juhtubki ette suurem metsaala, siis tasub tõusta natuke kõrgemale, et maapinnast parem ülevaade saada. Jälgima peab sedagi, et lendamise ajal ei satuks ohtlikult lähedale mõnda muud lennumasinat või ka kõrget masti. Tavaliselt lendab Juss Maurer deltaplaaniga 150 meetri kõrgusel ja seal mastid teda enam ei ohusta. Väikelennukid aga lendavad üldiselt vähemalt 500 meetri kõrgusel.
Tehnika eest tuleb hoolt kanda
Nagu kõikidel suurematel lennumasinatelgi, tuleb deltaplaanile pärast igat lendu teha põhjalik tehniline ülevaatus. “Masina eest hoolitsemine ja selle pidev jälgimine tagab turvatunde ning hoiab ära ootamatused,” kinnitas Juss Maurer.
Samuti tuleb harrastuslenduril sarnaselt professionaalsete pilootidega pidada sõidupäevikut, kuhu muude vajalike märkmete kõrval peab kirja panema lennumasinal ilmnenud vead. Maureri sõnul pole tal küll veel sellist olukorda tekkinud, mis teda mingil moel ohtu oleks seadnud. Hoolsus, tähelepanelikkus ning pidev masina tehniliste parameetrite jälgimine aitab tõsisemaid intsidente vältida.
Kaunis vaade, mis ümbruskonnale kõrgusest avaneb, väärib lendamisega kaasnevat füüsilist pingutust ning rahalisi väljaminekuid, on lennuhuviline veendunud.
iii
TOOMAS REINPÕLD
