Viimasel ajal on häirima hakanud komme igal võimalikul juhul rõhutada, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane.
Enesekriitikal olevat edasiviiv jõud, kuid kollektiivse tuha pähe raputamise ja kogu rahva ühe sildi alla kleepimisega ei maksaks siiski liiale ka minna.
Kes vähegi lehtedest, telest ja raadiost uudiseid jälgib, on kindlasti täheldanud, et maksab vaid kellelgi tõelisse kitsikusse sattunul oma õnnetust kurta, kui kohe appi tõtatakse. Päritakse, millisele arvenumbrile raha kanda, milliseid riideid ja majakraami kuhu tuua tuleks. Ja kohe asutakse konkreetselt tegutsema: saadetakse teele raha ja viiakse kasvõi ise vabariigi teise otsa kohale lasteriided ja muu vajalik, millest endal puudust pole.
Viimane suurem üleriigiline abiaktsioon meenub aasta algusest, kui tulekahju suure pere Saaremaal peavarjuta jättis. Mäletatavasti oli juba siis kurikuulus majandussurutise pilv üsna kõrgele kerkinud ja müristas ähvardavalt, ometi kasvas õnnetu pere hoiuarve mitte üksnes päevade, vaid lausa tundidega, ja nüüdseks on maja püsti. Ikka nendesamade eestlaste abiga, kes teise meelsasti maiusroaks võtvat.
Selliseid ja tagasihoidlikumaid näiteid on elu meile sageli pakkunud — nii lähi- kui kaugemast minevikust. Anna vaid lihtsale inimesele teada, et kellelgi puudub midagi sellist, mida temal endal jagub, ja ta tuleb kohe toeks.
Ega siis see, et mõned kõrgel ametipostil troonivad poliitikud, kes ära on unustanud, mida vanemad neile lapsena viisakast käitumisest rääkisid ja kellel kooliharidust saadeski südamehariduse „peatükk” vahele jäänud, üksteist teise-kolmanda klassi koolipoiste tasemel isiklikuks minnes halvustavad, tähenda veel, et lihtne eesti inimene selline on.
Üks häbiplekk meil küll paraku on, mis siin-seal silma hakkab. See on teatud liik noorepoolseid peresid, tõelisi sotsiaaltöötajate murelapsi. Pisiperet sünnib sellistes kooslustes igal aastal juurde, toetusraha kulub aga sageli pidudeks ja süüdimatud emmed-issid peavad juba lausa loomulikuks, et keegi teine nende võsukeste kehakatete ja kõhutäie eest hoolt kannab. Aga see ei ole kindlasti vaid Eesti eripära. See haigus, mis kõrvalseisjale-jälgijale sageli valusam kui asjaosalistele endile, on levinud ka mujal. Tasub vaadata vaid mõnda selleteemalist dokumentaalfilmi näiteks Venemaalt.
Küll aga tuleb meie külades sellegi mädapaise puhul ilmsiks eesti inimese abivalmidus ja hea süda.
Naabrinaine võib olla joodik ja kergete elukommetega, ega tädi Maali talle seda iga päev nina peale viskama lähe. Tädi Maali kutsub õigelt rajalt eksinu lapsukesi ikka aeg-ajalt oma kööki, pakub pannkooki ja kasib vajadusel ninaaluseidki. Ja laenab süüdimatule emmele või ennast enne keskiga hambutuks-jumetuks joonud issile kuulõpus hädapärase kahekümneviieka. Sest kuigi tema sissetulek sügavale allapoole paljuräägitud keskmist jääb, tuleb ta oma “pinsiraha”, peenramaa ja kanadega ikka ots otsaga kokku — ena mul asja!
Ja veel korra sellest eestlase lemmiksöögist. Öeldakse, et kui näiteks lapsele pidevalt korrutada, et ta on halb ja rumal, siis ta tõepoolest selliseks kasvabki. Ja kui iseenda kohta vaid halba rääkida, siis hakkavad seda uskuma teisedki.
Lisaks enesekriitilisele meelele on veel olemas selline mõiste nagu rahvuslik uhkus. Kui me ise ennast ei hinda, ei hinda meid peagi teisedki.
KAIE NÕLVAK
