See võõrapärane sõna tähendab halastussurma. Käsitlen seda mitte just meeldivat teemat loomaarsti vaatevinklist, mõeldes kõigile loomaomanikele.
Nii nagu meil kõigil, on ka loomade eluiga piiratud, nemadki vananevad ja surevad.
Alati ei saagi looma enam aidata
Kehas on olemas teatud kaitsebarjäärid, mis seisavad vastu pahadele sissetungijatele. Vahel ei suuda aga organism iseseisvalt haigustekitajate, st viiruste, patogeensete bakterite, seentele, sise- ja välisparasiitide vastu võidelda. Ohufaktoreid on loomadel väga palju.
Ka meie ise, lemmikloomade omanikud, jätame pahatihti oma hoolealuse võitluses organismi kahjustajatega üksinda. Ei suudeta sõpra aidata, ei kutsuta arsti abiks või jäetakse abistamine väga hiljaks.
Paljudel juhtudel raskete ja krooniliste haigusel puhul ei olegi looma enam võimalik aidata ja edasi elamine võib tekitada loomale kestvaid kannatusi. Sellist olukorda peame oskama ise õieti hinnata, vajadusel tuleb küsida nõu kogenud loomaarstilt.
Kui looma organismi vanus on tema füsioloogilise eluea piiril ning tal on vaevused, mida ei suudeta enam ravida ega leevendada, siis peame tegema oma neljajalgse pereliikme suhtes äärmiselt raske ja meile endale kurva otsuse. Sageli on see paratamatu, kuid siiski ainus viis looma aidata.
“Magamapanek“ on ka arstile raske ülesanne
Eutanaasia on looma hukkamine omaniku algatusel või kaastundest, kui ellujäämine tekitaks loomale kestvaid kannatusi või kui tema liigiomane eluviis osutub võimatuks. Eutanaasia tuleb läbi viia võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi põhjustades. Looma eutanaasia viib läbi veterinaararst, nii ütleb kehtiv Loomakaitseseadus.
Loomaarstid peavad kasutama eutanaasiaks meetodeid, mis peavad põhjustama loomale viivitamatu teadvusetuse ja surma või viima sügavast üldanesteesiast kindla surmani.
Seadusega on keelatud looma lämmatamine, uputamine ja mürgitamine. Samuti pole lubatud hukkamine elektriga, kui sellega ei kaasne looma silmapilkne teadvuse kadu.
Loomaarstina olen pidanud vajalikuks teatud ravimatute haiguste puhul või olukorras, kus looma omanik ei suuda ravimist ja edasipidamist korraldada, soovitama looma “magamapanekut”, nagu me rahva kõnepruugis ütleme.
Looma magamapanek on samuti loomaarstile kui loomade ravijale psüühiliselt kõige raskem ülesanne ja peremehele äärmuslik soovitus. Mõtlen sellistes olukordades, et mis õigus on inimesel võtta teiselt elusolendilt välja hing, mis on antud looduse kui kõige võimsama poolt. Sellist õigust ei tohiks kellelgi olla.
Loomaarstile on see aga kohustus, tuleb aidata teisi, arvestades inimväärsust ja üldisi inimlikke tõekspidamisi.
Vahel on loomaomanikud soovinud eutanaasiast ravimite abil keelduda, on viidatud tuttavale jahimehele või öeldud, et ka oma kodus on laskeriist olemas. Loomakaitse seadus otseselt taolist looma tapmise viisi ei käsitle, kuid isiklikult ma seda ei poolda. Laskmine püssist osutub sageli piinarikkaks surmaks. Selline tegevus on igati taunitav ja lubamatu.
Arstina ma ei poolda ega soovita kunagi lemmikloomade mahalaskmist, see on ebaeetiline ja loomaarsti tõekspidamistega vastuolus.
Aidakem siis oma looma tema rasketel hetkedel, leevendagem vältimatuid valusid ja toimigem halastavalt!
iii
RAIVO RAJA, loomaarst
