Kuidas on Villem Kapp suutnud valada helidesse eestluse parima palge, tehes seda nii pimedal ajal? Kindlasti oli talle seejuures abiks mitte üksi iseoma kindel meel, head geenid ja kodukandi pühad puud, vaid tunda on, et teda toetas ka Taara ise!
Villem Kapi “Lembitu” kõlas Lõhavere linnamäel tänavu teist korda, sedapuhku kontsertettekandena. Esmakordselt kuulsid Sakala maa ja taevas ning helilooja kodukandi põlispuud seda jõulist ja ürgeestilikku muusikat 1962. aastal. On teada, et tookord laulsid peaosi Ivo Kuusk, Georg Ots ja Aino Külvand ning kuulajate hulgas oli ka helilooja ise.
“Vabaõhukontsert algas õhtul pimedas. Rahvast oli väga palju — mägi oli täis. Etendus oli ühes mäe otsas (kõrgem osa): pilt oli võimas. Villem kõndis vaikselt ise rahva hulgas ja vist “mõnules” oma teosest Lembitu linnamäel ettekantuna,” meenutab helilooja sõber Ain Erik, kes ka tänavu Suure-Jaani muusikafestivalil oma mälestusi jagas.
Ettepaneku ooperi vabaõhuetenduseks teinud “Estoniale” ikka Kapp ise. Kohalikud aidanud reklaami teha ja linnamäge korrastada. Erilise meeleolu tagas eelkõige paik ise — nii tookord kui ka nüüd. Villem Kapile oli Lembitu-teema hingelähedane, ajalooline sündmuspaik asus kodu lähedal.
“Teatud määral häiris läbiviimist see ränk vihm, mis metsaaluse, mäepealse ja teed mudaseks tegi. Autosid oli palju, rahvast ka, aga muidugi oleks kõiki rohkem ja paremini olnud ilma selle põrguliku vihmata. Aga võimsate prozhektorite valgel Lõhavere linnamäel öisel ajal toimunud etendus oli võimas ja senini ja ennegi kordumatu vaatepilt,” meenutab Ain Erik.
Sügavalt rahvusromantiline
Tänavu vihma ei sadanud ja kontsertettekande alates polnud veel sugugi pime. Linnamägi valgus rahvast täis ja nurisemata istusid eestlased kui muistsel aa’l murumättale maha. Juba esimeste helide kõlades oli tunda, et tegemist on sügavalt rahvusromantilise teemaga, wagnerliku ooperiga. Teema arenedes põimub ooperisse eesti rahvaviiside motiive.
Jõuline muusika tungib kuulajate meeltesse ja äratab ammuste aegade kaja, mida arvasime endas ehk juba kustunud olevat. Lahutab meid ju sellest võitlusest nii palju sajandeid.
Kuigi tänaseks oleme kõik mingil määral kristlased, tuleb aru saada, et muistne vabadusvõitlus oli ususõda, kus maarahva visa püüd iseendaks jääda ja oma väärtushinnangute järgi omal maal vabana elada lõpuks murti. Vaenlasele oli see aga eelkõige majandusküsimus: usu toomise sildi all on ilmas sageli kurja tehtud.
Ooperi alates saab Lembitu teada, et üks tema poegadest, Meelis, on veel elus, kuid viibib Kaupo juures vangis. Pakutakse võimalust vahetada poeg välja Kaupo tütre Mare vastu, kes omakorda on vangis Sakalas, kuid keda Lembitu hoiab kui oma tütart. Mare ei tunne oma kodu, Toreidat, enam ära, sest nii muutunud on sealne mõtteviis. Meelisest on kasvatatud munk, keda on õpetatud vihkama kõike, mis pole ordule meelepärane. Meelise lahkumisel Toreidast annab paater Alobrand talle kaasa pistoda Lembitu tapmiseks.
“Oma paganast isa tapmine on kirikule meelepärane tegu,” kinnitab ristikoer ja nõuab Meeliselt vannet. Noormees ongi esialgu kui ära tehtud, ent Leholas tuleb ta siiski mõistusele ja tunnistab ennast Lembitu pojaks.
Vabadusvõitlus on elutöö
Villem Kapp pidas ooperit oma elutööks. Kaua otsis ta teosele sobivat ainest, kuni küpses idee käsitleda ooperis maarahva vabadusvõitlust 13. sajandil, Madisepäeva lahingut ja vanem Lembitu legendaarset kuju. Ta kirjutas hiljem: “Kui Kalevipoeg on legend, siis Lembitu oli meie rahva tõeline kangelane juba 750 aastat tagasi.”
Liialdamata võib ütelda, et Villem Kapp üllatas eestlasi. Esmalt sellega, et see eestlaste vabadusvõitlusele pühendatud ooper on valminud uskumatul ajal – 1961. aastal ja seda on samal aastal esitatud ka “Estonia” teatris, kuid seejärel on ooper jäänud pikkadeks aastateks unustusse.
Kuigi Astrid Pirni libreto on Villem Kapi muusikaga võrreldes pisut nõrk, tundub üsna uskumatu, et selline teos tollal üldse lavale lubati. Kas oli võlusõnaks Juhan Sütiste nimi, kelle näidendi motiividel Pirn on teksti kirjutanud, või tuli seegi kord appi Kappide dünastia murelaps Eugen? Nii, nagu Meelis ei suutnud kätt oma isa vastu tõsta, jäi ka oma hinge kommunistidele andnud Eugen Kapp ikkagi oma isa pojaks ja nii võis Artur, kuid miks mitte ka Villem, tema varjus endale nõukogude keskmisest pisut rohkem vabadust lubada.
Tõeline üllatus on aga ooperi helikeel, millest õhkub iseendaks saamise tervendavat jõudu. “Lembitu” kontsertettekandel Lõhaveres polnud häbi olla eestlane. Oli hoopis väga õige ja kindel tunne.
Vaimselt ei ole me veel vabad
Ooperi lõpus naaseb lahingust raskesti haavatud Lembitu, kes jätab oma rahvale vaimse testamendi: ta vannutab rahvast võitlema oma vabaduse eest. 18. juunil Lõhavere linnuses Jassi Zahharovi esituses mõjus see kui Lembitu sõnum meile, praegustele põlvedele, et jätkaksime tema alustatud võitlust. Sest vaimselt ei ole me sugugi veel vabad ja ajuloputuslikud võõrideoloogiad hiilivad praegugi meie suunas nii idast kui läänest, tahtes maha suruda meie teadvust ja tahet ning vaba enesemääramist.
Artur Kapi ühingu juhatuse liikme professor Mati Palmi sõnul esitatakse “Lembitut” Suure-Jaani muusikafestivali raames järgmistelgi aastatel. Palmi arvates tuleks aga edaspidi kontsertettekande asemel pakkuda ikka lavastust. Palmi sõnul peab “Lembitu” esitusest edaspidi saama eesti klassikalise ooperi keskne sündmus.
Seekordsest lavastusest jäi lisaks nimikangelasele säravalt meelde Heli Veskus Mare osas ja Rauno Elp Meelise osas. Laval oli ERSO, RAM ja Ellerhein, dirigeeris Paul Mägi.
VILLEM KAPP
Sünd. 7. septembril 1913 Suure-Jaanis, surn. 24. märtsil 1964 Tallinnas. Eesti helilooja Artur Kapi vennapoeg, Suure-Jaani köstri ja kooliõpetaja Joosep Kapi pojapoeg.
Lõpetas 1938. aastal Tallinna Konservatooriumis August Topmani oreliklassi, 1944 Heino Elleri kompositsiooniklassi, õppis ka Artur Kapi juures. Tegutses koorijuhina, organistina ja klaveriõpetajana. Oli 1944-1964 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis kompositsiooniõppejõud, aastast 1956 dotsent, 1957-1964 kompositsioonikateedri juhataja.
JAANIKA KRESSA
