Hiljuti osales kaugel Kariibi mere reisil Pajusi mees Lembit Paal, kes kutsuti sinna Viljandimaa Lõõtsaklubi liikmena. Kutse esitati juba möödunud aasta jaanuaris. Täpsemalt oli selle vahva reisi näol tegemist USA Kesk- ja Lääneranniku Eestlaste Noorte Kogu (KLENK) Idaranniku Eestlaste päevadega (IEP), kuhu olid kaasatud ka kodu-eestlased. Selline ülemaailmne eestlaste kokkusaamine sai tänavu teoks kolmandat korda.
Lisaks Viljandi Lõõtsaklubi liikmetele olid Eestist reisile kutsutud Veronika Portsmuthi Kooriakadeemia Kontsertkoor ja tantsujuht Märt Agu, kes oli kultuuriprogrammi koostaja ja koordinaator. Samuti oli kutsutute seas rahvamuusikaansambel Liuli.
Lembit Paali sõnul oli reisi eestipoolseks eestvedajaks Uno Käär, kes oli kahel varasemal sarnasel ülemaailmsel eestlaste kokku saamisel osalenud. Tema broneeris lennupiletid, organiseeris majutuse, teavitas Eestist reisile kutsutud inimesi sellest, millised ootused on neile seoses kultuuriprogrammiga jne. Eestist sõitsid eestlaste ülemaailmsele kokku saamisele kutsutud kollektiivid iseseisvalt.
Kolm erinevat saart
Lembit Paali teekond kulges koos kolleegidest lõõtspillimängijatega Tallinna lennuväljalt üle Atlandi ookeani Miamisse. Esmalt viibisid nad mõned päevad kohapeal, üürides elamiseks eramaja. Paali sõnul on eramajutus sealses kuurortides üsna tavapärane, mis on oluliselt soodsam võrreldes hotellis ööbimisega. Miami ja selle lähiümbrusega tutvuti renditud autoga ringi sõites.
„Vaatasime üle krokodillifarmi, tegime sisseoste, päevitasime ja käisime ookeanis ujumas. Seal on küll hetkel talv, aga soojakraade oli vahemikus 26‒30. Veetemperatuur Eesti randades suvisel ajal nii kõrgele ei küünigi nagu seal oli. Kuigi sellel ajal käivad randades põhiliselt turistid, sest kohalikele elanikele tundub vesi sellel ajal pisut jahe,“ arutles Lembit Paal. Rannaäärses piirkonnas hakkas silma ridamisi hotelle, kõikjal on palju rohelust ning ümbrus on hästi puhas ja korrastatud.
„Kõik näeb välja justkui muinasjutus,“ toonitas kaugel maal käinud mees.
Laupäeval, 2. märtsil väljus uhke neljateistkümne tekiga kruiisilaev „Adventures of the Sea” Fort Lauderdale sadamast kaheksa päeva kestnud merereisile. Peatused tehti kolmel Kariibimere saarel San Juan, St. Maarten ja St. Kitts.
„Saarte näol oli tegemist erinevate riikidega. Meie poolt nähtud osa saartest oli orienteeritud turistidele. Põhiliselt tutvusime me kohaliku kaubanduse ning linnameluga. Põhjamaa talvest sinna sattunud inimese esimeseks eelistuseks on ikka sooja ookeani äärde päikest nautima saada,” jutustas Paal.
„Üldise väljanägemise osas niisugust korda nagu Miami piirkonnas, neil saartel siiski ei ole. Seal eristuvad elitaarsed linnaosad jõukate inimeste villade, hoolitsetud ümbruse, golfiväljakute, basseinide jm. taolisega, millele on vastandiks kohalikud elanikud oma pisikeste majakeste ja neile iseloomuliku ümbrusega. Loodust iseloomustavad madalad põõsastikud ja üksikud palmid. Turismipiirkondadesse on rajatud kena haljastus. Üht saart külastanuna ei tekkinud järgmisel saarel tunnet, et siin olen ma juba olnud. Need saared on üksteisest piisavalt erinevad,“ rääkis Lembit Paal Kariibimere saartel nähtud ja kogetud muljetest.
Laev kui ujuv turismikeskus
Reisi põhifookus oli aga suunatud hoopis ülemaailmsele eestlaste kokku saamisele ja selle raames teoks saanud kultuuriprogrammile. Küllap need inimesed, kes on kruiisilaeval seilanud, teavad, et niisuguste laevade näol on tegemist suurte ujuvate turismikeskustega. Sellel laeval oli Paali sõnul seilamas ca 3000 inimest, kellest lõviosa moodustasid ameeriklased. Laeva peal oli olemas suur kaubatänav, lisaks erinevad lõbustusasutused koos veeparkide, saunade, basseinide jm. niisugusega. Lisaks baarid, teatrisaalid, jäähall. Arveldamine toimus laevakaardiga, mis seoti inimese krediitkaardiga.
„Lõbutsemine seal odav ei ole. Samas toitlustamine kuulus reisipaketi hinna sisse ja laud oli rikkalik. Söögikohti on piisavalt ja mitutuhat inimest saavad mõistliku ajaga söönuks. Soovi korral oli reisijatel võimalus osta endale ka alkoholikaart, mis maksis ligi 400 dollarit. Iga täiskasvanud inimene pidi endale eraldi joogikaardi ostma. Ka kodueestlaste seas leidus neid, kes pere peale alkoholikaardi 800 dollari eest ostsid.”
Paal ütleb, et kaheksa päeva jooksul ei näinud ta ainsatki inimest, kes alkoholi pruukimise tõttu ülemeelikuks oleks muutunud. „Liiati olid inimesed üksteise suhtes äärmiselt viisakad ja sõbralikud. Laeval oli kõik selliselt korraldatud, et iga inimene leidis endale sobiva tegevuse, olgu siis noorte tantsuõhtul lustides, teatrietendust jälgides, mullivannis mõnuledes või ka tekil päevitades,“ iseloomustas Lembit Paal kruiisil pakutud võimalusi.
Eestlased said eraldi ruumides üheskoos osa kokteiliõhtust ja kahest salakõrtsi õhtust. Neil viimastel sai teoks ühislaulmine, mille tarbeks olid lõõtsameestel kaasa võetud laulikud tuntud lauludega. Enamik seltskonnast, nii välis- kui kodueestlased laulsid rõõmsasti kaasa.
„Minul oli tore tõdeda, et meie laulukultuur ei ole kuhugi kadunud. Minu lapsepõlve perekondlikud koosviibimised päädisid enamasti ühislaulmisega, mis on mulle südamelähedane,“ meenutas Lembit Paal toredaid ühislaulude õhtuid.
Ühelt poolt pakuti küll võimalust suhelda kõigil eesti keeles, aga samas nägi Paal, kuidas väliseestlased sageli sujuvalt inglise keelele üle läksid. Programmi raames vaadati filmi „Meie laps,“ mille üle toimus ka arutelu. Vaadati ka filmi, mis kirjeldas eestlaste teekonda 1944. aastal kodust kaugele Saksamaa laagritesse. Kohal oli neidki inimesi, kes ise selle teekonna läbi olid teinud.
Lembit ja Külli Paalil oli ka põgusaid vestlusi väliseestlastega. Üks pere oli Eestist, täpsemalt Tartust emigreerunud alles 1989. aastal, sest olid siis Eestis tagakiusatud.
„Minu jaoks oli Kariibimere kruiisi näol tegemist väga vahva reisiga. Mul on hea meel, et me saime lõõtspillimängu tutvustada, mis on meie klubilise tegevuse peamine eesmärk. Nägin, et lõõtspill väliseestlastele just kõige tuttavam pill ei ole. Lisaks sellele oli mul suurepärane võimalus koos abikaasa Külliga puhata, sest ei mäetagi enam millal kahte nädalatki järjest puhata oleks saanud. Vahel on hea kodust välja minna ja kaugemale sõita saamaks teada kui hea on jälle koju tagasi tulla,“ võttis Lembit Paal kokku muljed merereisist.
TOOMAS REINPÕLD
