Ümberõppevajadus ning väljakutsete vastuvõtmine järjest uutel elualadel on praegusel ajal kuum teema. Erilist austust ja imetlust väärivad aga inimesed, kes kord õpitud ametile aastakümneid truuks on jäänud, ehk küll see töö kaugeltki lihtne ega rutiini võimaldav pole.
Lehte Lõhmus, kellega hiljuti pikemalt mitmesugustest koolidest ja mitme põlvkonna koolijütsidest rääkisime, on algklassiõpetajana töötanud 51 aastat.
Kolhoosiviletsusest kaugemale
Ametivalik kujunes nii, nagu paljudel noortel, kelle elluastumise aeg möödunud sajandi viiekümnendatesse jäi. Kodukülast Rääbiselt tuli kõigepealt käia Tõikvere 6-klassilisse kooli, 5. klassi läks tüdruk siiski juba Torma seitsmeklassilisse ehk seitsmeaastasse, nagu siis öeldi. Sinna oli kodunt üle kümne kilomeetri, seega tuli nädala sees internaadis elada.
Torma kooli aega jäi ka suure juhi Stalini surm. Seda nõukogudeaegset kollektiivset ja kohustuslikku leina mäletatakse praeguseni ja eks mõnel pool, eriti linnades, võeti asja ka suurema hirmuga ja tõsisemalt, küll aga mitte Tormas.
“Leinamiiting tuli koolis muidugi pidada, aga mingit kurbust me küll ei näidelnud. Poisid torkisid meid rivistusel selja tagant joonlaudadega ja küsisid itsitades, et kas nutate ka,” meenutas Lehte, kelle sõnul on Torma kandi rahvas alati veidi vastaline olnud. Tänu sellele ei tulnud pahandust ka nii-öelda poliitilisest äpardusest internaadis. Nimelt olnud seal tüdrukute magamistoa seinal Stalini pilt ja toaelanikud tulid mõttele, et sellele võiks ju leinapäeviks musta lindi ümber panna. Saatus tahtis aga, et suure juhi portree koos tema endaga hukka saaks: pilt kukkus seinalt võttes maha ja klaas läks katki. Internaadi kasvataja ei teinud asjast numbrit, vaid viis äparduse jäljed silma alt ära.
“Mäletan, et enne Torma kooli lõpetamist hakkasin juba aegsasti mõtlema, kes minust saada võiks. Üks elukutsevariant olnuks zootehnika, aga kolhoosides oli ju tollal vaesus ja viletsus, loomad olid poolnäljas ja kehvad, nendega töötada olnuks üsna masendav. Ja ega kolhoosniku elu, kus töö eest maksti vaid viljaga, mida esimestel aastatel pealegi nappis, ja pered toitsid end aiamaa ja loomade toel, mille arv samuti rangelt piiratud oli, noori ei tõmmanud. Kes vähegi sai, püüdis õppida, et rahapalgaga töökoht saada. Keskkooli minekuga oli raskusi. Esiteks oli seal esialgu õppemaks, mis küll varsti kaotati, teiseks polnud näiteks Jõgeva keskkoolil internaati. Emal polnud koolilapsele raha anda. Pere polnud küll suur, kodus oli veel vend, kuid isa suri varakult. Raha saadi võid, mune või aedvilja Jõgeva turule tuues, aga sinna oli kodunt veerandsada kilomeetrit ja teinekord tuli see tee emal ka jalgsi maha käia.
Nii valisin Rakvere pedagoogilise kooli, kus oli internaat ja maksti stipendiumi. Õppemaks oli seal ka, aga see oli stipendiumiga võrreldes sümboolne. Asusin seal 1954. aasta sügisel algklasside õpetajaks õppima,” meenutas Lehte.
Tugev ja tuntud maakool
Torma kool oli tema kinnitusel tugeva koolina tuntud. Tol ajal tehti 7-klassilise kooli lõpetamiseks terve rida eksameid ja sama protseduuri tuli korrata sügisel edasi õppima minnes. Nii juhtus, et Torma kooli “neljade” ja “viitega” lõpetanu sai pedagoogidekooli sisse astudes hinnetelehele vaid „viied”.
Rakvere kooli hakati aga just tol ajal reformima ja algklassiõpetajaid seal enam ette ei valmistatud. Nii tuli kolmandal kursusel õpinguid Tartu Pedagoogilises Koolis jätkata.
“Rakvere ja Tartu kool erinesid tublisti just meelsuse poolest. Kui Rakveres oldi punasele võimule püüdlikult truud, siis Tartu oli tunduvalt eestimeelsem. Näiteks oldi Rakveres õpilaste mai- ja oktoobriparaadidele sundimisega väga ranged. Meile tehti koolis isegi paraadiproove. Tartus öeldi aga lihtsalt, et kui on vähegi võimalik, siis minge marssima,” on Lehtel meeles. Et koolis riigitruudusega üle ei pingutatud, söandas ta teha tolle aja kohta julge sammu ja käis 1957. aasta suvel Torma kirikus leeris. “Meie klassi komsomolisekretär, kes ka sealtkandist pärit oli, tuli mulle veel lilli tooma,” meenutas ta muiates. Ajast ette rutates: kui 1965. aastal kodukülast pärit Velloga ühist eluteed alustati, oli võim kirikuasjus juba rangem. Laulatusele ei julgetud mõeldagi ja koolis rõhutati, et isegi abielusõrmuse kui kodanliku igandi kandmine pole pedagoogile sünnis!
Esimene töökoht Lõuna-Eestis
Koolilõpetajatele anti tol ajal nimekiri koolidest, kus neid vajati. “Mustvee rajooni, mille alla ka Torma kant kuulus, ei tahtnud ma minna. Valisin Elva rajooni Kammeri 7-klassilise kooli,” rääkis Lehte.
Noore koolmeistri esimene oma korter oli külm ja õiget mööblitki polnud, aga see ei olnud ju peamine, erilisi mugavusi polnud tollal kellelgi. Kammerist, kus Lehte 1958. aasta sügisel algklassiõpetaja ja pioneerijuhina tööle hakkas, on tal meeles tore kollektiiv ja kooli korraldatud kevadpeod Pikksaare rahvamajas, kuhu alati palju rahvast tuli.
“Käisime ise ka teiste õpetajatega jalgsi rahvamajja tantsupidudele. Ja meie kooli poisid võtsid meid tantsima, nad ei olnud meist ju kuigi palju nooremad!”
Pioneerijuhi tööd sai õnneks teha ka nii, et see väga punane ei olnud. Lastega tuli käia matkadel, võtta osa ülerajoonilistest spordivõistlustest, viia läbi koondusi, kus mängiti-tantsiti ja matkatarkusi õpiti. “Tõsi, rajoonist avaldati survet, et ikka rohkem lapsi pioneeriks astuks, ja mina omakorda proovisin selles osas klassijuhatajatele pinda käia, aga nad laveerisid sellest kohustusest kõrvale, ütlesid, et pioneerijuht oled sina, räägi lastega ise,” meenutas Lehte muiates. Poliitilist ametit ei tulnud siiski kaua pidada. Kui ta 1961. aastal kaugõppes Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppima hakkas, soovitati kõrgkoolist pioneerijuhi amet maha panna, sest on õppinud algklassiõpetajaks ja jätkab haridusteed samal alal.
Väike Varbevere kool
1961. aasta sügisel vajati õpetajat lapsepõlvekodule lähemal, Varbevere algkoolis. Kahes liitklassis oli kokku alla kolmekümne õpilase ja neid jäi paraku iga aastaga vähemaks. Nii helises seal juba kolme aasta pärast viimane koolikell ja sealsed lapsed hakkasid käima Palamuse kooli.
“Varbeverest on meeles lahke ja hooliv kolhoosiesimees, kes koolilaste lõunatoiduks majandist söögikraami andis. Ja lapsed olid meil väga tragid ja spordihuvilised. Kõik vahetunnid, kui ilm väljas olla lubas, mängiti rahvastepalli. Ja kui pikki matku me nendega tegime! Poisid käisid teinekord juba mai algusest Saare järve ujuma!” on Lehtel meeles.
Oluline oli seegi, et nüüd sai jälle tihedamini kodus käia, kust ikka söögikraami kaasa sai. Ja kahtlemata on märkimist väärt, et nii viis saatus kokku kodukandipoisi Velloga, kellega juba lapsena hästi läbi oli saadud ja kes pärast Siberi-aastaid ja sõjaväge koju oli naasnud.
Iga asi millekski hea
Nüüdseks juba kahe kooli kogemusega pedagoogi ootas kolmas – Raigastvere. Siin oli suur kooliaed ja lisaks veel kunagise õpetaja ja koolijuhi Karl Maldari rajatud kuulus kiviktaimla, mis nii õpilaste kui õpetajate nobedaid töökäsi vajas. Siit oli aga võimalik juba bussiga liikuma saada, mis oli Lehte kinnitusel suur asi, sest koolivaheaegadel oli ju tarvis instituuti õppesessioonidele pääseda. Veel Varbeveres oli aga olukord transpordiga nii hull, et näiteks Jõgevale hambaarsti juurde polnud võimalik pärast koolitunde minna, sest samal päeval poleks sealt enam tagasi saanud.
Raigastverestki on tal aga mäletada vaid head, näiteks sealse kolhoosi Ühistöö esimeest Arnold Paluoja. “Tal oli oma suure töökoorma juures aega mõelda ka koolilastele. Kui ühel aastal oli esimene september väga vihmane, organiseeris ta laste kooliviimiseks auto. Kui vähegi võimalik, anti sõidukit ka ekskursioonideks. Ja toiduained koolilõunaks andis tema ajal alati kolhoos.”
Instituut sai 1966. aastal edukalt läbi, aga 1970. aasta kevadel suleti õpilaste vähesuse tõttu ka Raigastvere kooli uks. “Nüüd olin küll esimest korda mures, kust tööd saan. Oleksin tahtnud tulla Jõgeva keskkooli, aga kohta seal hetkel polnud. Augustikuu hakkas lõppema, kui leppisin kokku, et lähen Äksis tollal töötanud abikooli ja hakkan ka logopeeditööd tegema, mida tollal kõneraviks kutsuti. 31. augusti õhtul tuli aga Jõgeva keskkooli direktor Vello Namm Raigastverre mulle koju, kurtes, et on suures hädas: esimesel klassil pole juhatajat, keegi ütles viimasel hetkel ära. Tuntud pedagoog Helene Luha oli tol ajal Äksi koolis õppealajuhataja. Tema oli väga mõistev ja ütles, et mine muidugi, noor inimene. Eks kahe kooli direktoril oli omavahel kaadrite pärast jagamist, aga järgmisel hommikul viis abikaasa mind mootorrattaga Jõgevale tööle. Sain esimese klassi, kus oli üle 30 lapse. Koolis, millest 1984. aastal Jõgeva I keskkool sai ja mis vabas Eestis Jõgeva gümnaasiumi nime kandis, töötasin 2009. aastani. Siis sain 70 ja jäin pensionile,” võttis õpetaja Lõhmus oma 51 aastat kestnud töösaaga kokku.
Jõgeva-aastatel hakkas paranema ka elujärg: pärast kehvi ja juhuslikke elupaiku sai abikaasa oma töökoha autobaasi kaudu korteri, 80-ndatel hakati Vana-Jõgevale suvemaja ehitama. Eelkõige tuleb muuta ennast
Pärimisele, kas nende aastate jooksul ka palju väänikuid on kohatud, vastas staažikas koolmeister, et eks mõni on ikka ette tulnud, kuid õpetaja peab leidma iga lapse jaoks õige lähenemisnurga, nii-öelda strateegia ja taktika.
Sama lugu on tema sõnul koolijuhtidega, need vahetuvad ja kujundavad mingil määral ümber ka kollektiivi näo, õpetaja peab aga muutustega ja uute nõudmistega kohanema, et oma tööd edukalt teha.
“Jõgeva koolis vahetus minu ajal kolm direktorit, aga kõige eredamalt on meelde jäänud esimene, Vello Namm, kes oli tõeline rahvamees. Meie kollektiiv oli rõõmus ja kokkuhoidev. Eriti on meeles õpetajate omavahelised nääripeod. Korra tõime isegi õled aulapõrandale! Lastega valmistusime samuti pidudeks hoole ja innuga. Lavastasime oma klassiga ka näidendeid.
Võimeka koolijuhina on Jõgevalt meelde jäänud Uno Erdmann, samuti kogenud ja tugeva närviga Taisto Liivandi, kes mind pensionile saatis ja kellest on nüüdseks saanud Jõgeva põhikooli direktor.”
Viimase aja pedagoogilistest probleemidest rääkides nentis aga ümbritsevas eelkõige positiivset näha oskav daam, et põhjust tuleb otsida meil moodi läinud vabakasvatuses. Kui lapsele kodus piire ei seata, on seda koolis juba väga raske teha.
“Aastate eest oli õpetajal esimese klassiga kõige kergem. Nüüd kipub olema vastupidi, pea terve aasta kulub selleks, et lapsi kooli korraga harjutada, et nad paigal püsiksid, kuulata ja õpitavale keskenduda oskaksid.”
Igav pole ühelgi aastaajal
Kui jutuajamiseks aega kokku leppima hakkasime, pidi endine koolmeister kõigepealt kalendermärkmikku kiikama: kohtumiste ja ülesannete graafik on vaatamata talvisele ajale üsna tihe!
“Võimalusest teatrisse minna ei ütle kunagi ära. Kultuurikeskuses käib Asta Paeveeri eestvõttel koos õpetajate-pensionäride klubi Meenutus, samuti Arukate Akadeemia, kus esinevad huvitavad inimesed. Mõlema kollektiiviga korraldatakse väljasõite ja pikemaid ekskursioone. Väga köitvad on Betti Alveri muuseumi loodusõhtud, mida korraldab Elo Raspel. Selles liinis organiseeritakse ka väljasõite ja matku, neist olen väga huvitatud, kuigi sohu räätsamatkale ei söanda vist minna,” loetles Lehte silmade särades ja lisas, et omal ajal, kui abikaasa veel elas ja tervem oli, sai koos ka pikematel turismireisidel käidud.
Sel talvel sai toimekas proua veel lisaülesande. Nimelt pakkus ta Eesti Rahva Muuseumile oma koolialbumeid, kus tema lapsed lendude kaupa üles võetud, muuseumist avaldati aga soovi, et ta fotodele ka koolimälestusi lisaks. Nii et nüüd tuleb tegelda sellegagi.
Külmal ajal jõuab ka vardaid välgutada: nii venna kui mehevenna peredes ollakse tema kootud sokkidest-kinnastest vägagi huvitatud. “Olen kampsuneidki kudunud. Varem sai hoolega heegeldatud ka, nüüd ei ole silmanägemine nii peeneks tööks enam küllalt hea. Õmmelnud olen ka päris palju. Käsitööd tuli minu noorusajal õppida emalt ja kursustel käies, sest sel ajal ei olnud nii naiselikke oskusi kooliprogrammis ette nähtud, ju oli ka kodanlik igand,” muigas Lehte.
Kui päike taas kõrgelt käib, tuleb tal end kahe majapidamise ehk Jõgeva korteri ja Vana-Jõgeva suvila vahel jagama hakata, sest seal ootavad lilled, aedviljapeenrad ja kartulimaa.
“Meil on seal naabrinaisega, kes samuti lesk, edukas koostöö välja kujunenud. Minul on väike ader, vaheldumisi “hobust” mängides ajame mõlemas aias kartulivaod sisse, suvel muldame ka. Aga kõige raskem on muru niitmine, sest mutid künnavad selle ju pidevalt künklikuks,” kirjeldas Lehte ja lisas, et õnneks tuleb mõni noorem sugulane talle selle töö juurde vahel appi. Pole ka ime, et sõpru-tuttavad palju, sest rahuliku ja rõõmsameelse inimese seltsi on alati otsitud.
Eraldi iseloomustused
Madli Kaasik
Töötasime Lehtega omal ajal koos Raigastvere koolis. Kuni tema abiellumiseni ka elasime ühes korteris ja majandasime ühiselt. Nüüdseks oleme pool sajandit sõbrad olnud, käime teineteisel külas, kui vähegi võimalus avaneb.
Temaga on tore olla, sest ta on mõistev, abivalmis ja alati heas tujus.
Hele-Mall Lüütsepp
Oleme Lehtega tuttavad 1973. aastast, kui meist tollases Jõgeva keskkoolis kolleegid said. Oma töös oli ta väga kompetentne, aga samas tagasihoidlik. Kuigi tal päris oma lapsi pole, sai ta koolilastega väga hästi läbi, oli sõbralik ja mõistev. Samuti oli hea läbisaamine töökaaslastega, ka praegu suhtlevad tollased kolleegid väga tihedalt. Abikaasa oli Lehtel aastaid haige ja ta hoolitses tema eest väga kannatlikult, kordagi kellelegi kurtmata, et tal on raske. Saab naabritega sõbralikult läbi nii linnas kui suvila juures, samuti suhtleb mehevenna ja oma venna perega. Ikka on Lehtel oma sõpradele või sugulastele midagi kinkida, sest teeb imeilusat käsitööd. Tean ka, et paljud endised õpilased peavad teda siiani meeles.
Lehte Lõhmuse elukäik
Sündis 1939. aastal Rääbisel
On õppinud Tõikvere ja Torma koolis, Rakvere ja Tartu pedagoogilises koolis, mille 1958. aastal lõpetas, saades algklasside õpetaja kutse. Lõpetas 1966. aastal kaugõppes samal alal Tallinna Pedagoogilise Instituudi.
Töötanud Kammeri, Varbevere ja Raigastvere koolis ning 39 aastat Jõgeva koolis, mis tema pensionile jäämise aastal 2009 Jõgeva gümnaasiumi nime kandis.
i
KAIE NÕLVAK
