Enda valmistatud rahvarõivaid on vähestel au kanda. Paarkümmend Jõgevamaa naist, kes alustasid 24. septembril õpinguid Tartu rahvarõivakoolis, saavad, juhul kui õpihimu ja järjekindlust jätkub, kahe aasta pärast selga just sellised erilised rõivad.
Rahvarõivaste valmistajate kool tegutseb Tartus juba seitse aastat. Kui senini olid kooli vedajateks Eesti Rahva Muuseum, Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus ning Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts, siis nüüd lisandus koostööpartnerite hulka ka MTÜ Jõgevamaa Koostöökoda. Rahvarõivaste valmistajate kooli tänavu vastu võetud umbes neljakümneliikmeline õppegrupp koosneb nimelt poolenisti jõgevamaalastest ning viimaste õpinguid toetatakse Leader-programmi meetmest “Aktiivne kogukond” maakondliku projektiga taotletud rahast. Üks selle projekti algatajaid oli Pajusi vallavanem ja Jõgeva Koostöökoja juhatuse liige Reet Alev, kes nüüd ka ise rahvarõivakoolis õpib.
“Olen kaasa elanud paari oma valla inimese õpingutele rahvarõivakoolis ning näinud, kui raske, aga samas tänuväärne see teekond on. Tahtsin sellesse kooli õppima minna juba kaks aastat tagasi, aga grupp oli juba täis. Nüüd mõtlesin, et rahvarõiva alased õpingud võiks Jõgevamaa huvilistele kuidagi kättesaadavamaks teha, seda enam, et Tartu rahvarõivakooli projektijuht Janne Vaabla on jõgevamaalane,” ütles Reet Alev.
Õigupoolest taheti rahvarõivakoolitus korraldada kohapeal, st Jõgeval, ent õppejõududel polnud siin käimiseks enam vabu nädalavahetusi võtta ning seetõttu tuli hakata ikkagi koos teiste maakondade õppuritega Tartus käima. Seal on käepärast ka näitlikud õppevahendid ehk Eesti Rahva Muuseumi (ERM) rikkalikud rahvarõivakogud.
Leader-programmist saadud 14 036 eurone ehk 219 613 kroonine toetus kulub õpetajate ja ERMi koguhoidjate töötasuks, särkide jaoks valge linase riide ostuks ning õppurite transpordikulude osaliseks katmiseks. Rahakotti tuleb muidugi kergendada ka kursuslastel endil, ent võrdluseks võib öelda, et teiste maakondade õppurid peavad igal semestril välja käima sellise summa nagu jõgevamaalased kogu kaheaastase koolituse eest.
Kasu mitte ainult endale
Projekti eesmärk pole mitte ainult see, et paarkümmend naist endale rahvarõivad saaksid, vaid ka see, et maakonda tekiksid spetsialistid, kes oma piirkonna rahvarõivaid ja rahvarõivateemat laiemalt hästi tunneksid ning oleksid abiks näiteks taidluskollektiivide rõivastamisel. Kooli kirjalikud lõputööd on aga plaanis välja anda raamatuna.
Enamik rahvarõivakooli õppusi leiabki aset ERMi näitusemajas. Koos käiakse iga kuu ühel nädalavahetusel. Nüüdseks on ära kuulatud ERMi teadur-kuraatori Vaike Reemanni sissejuhatav loeng rahvarõiva olemusest ja sellega seotud mõistetest, vaadatud üle ERMi püsinäitusel olev rahvarõivakollektsioon ning asutud ERMi teadur-kuraatori Reet Piiri juhendamisel endale sobivat rõivakomplekti koostama. Eeskujud valib igaüks sellest kihelkonnast, kus ta praegu elab, või sellest kihelkonnast, kust on pärit ta esivanemad.
Kui eeskujud valitud, tuleb õppuritel teha kõigist esemetest detailsed joonised, tuues eraldi välja näiteks tikandid, seelikutriibustik jms. Pooltel kursuslastel on see vähemalt kaks päeva aega võttev keeruline töö tehtud, pooltel veel tegemata.
“Ega kõik esialgu vist päris hästi ette kujutanudki, millise katsumusterohke teekonna nad rahvarõivakooli tulles ette võtsid,” ütles Tartu rahvarõivakooli projektijuht ja esimese, 2007. aastal lõpetanud lennu vilistlane Janne Vaabla. “Eri vanuses, eri ameteid pidav ja erineva käsitöökogemusega seltskond tundub siiski päris asjalik ja õpihimuline.”
Kella ei vaata
Rõivaste konstrueerimist ja õmblemist õpetab rahvarõivakoolis üks selle käivitajaid Silvi Allimann, tikkimist Virve Valtmann-Valdson, vööde valmistamist Piia Rand. Esimesena võetakse Janne Vaabla sõnul käsile särk, mille juures on palju tikandite ja kurrutamisega mässamist, seejärel teised esemed.
Seelikukanga võib tellida kogenud meistrilt, ent mõned kursuslased kavatsevad sellegi ise kududa. Jõgeval elav Eda Lõoke, kes enne rahvarõivakooli minekut lõpetas rahvusliku käsitöö erialal Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli, pani just üleeile selle tarvis oma kodumaja teisele korrusele üles pruugitult ostetud, aga täiesti korras kangasteljed.
“Ma ise oleksin osanud neist mõnest sületäiest puidulippidest ainult jänesepuuri kokku panna, aga tänu sellele, et Janne Vaabla appi tuli, said teljed kahe tunniga üles,” ütles Eda Lõoke.
Reet Alev seelikukangast ise kududa ei kavatse, ent kurtis, et ka tellida on seda keeruline. Enamikul meistritel võimaldavad teljed kududa kuni meetrilaiust kangast, temasuguse pika naisterahva seeliku tarvis oleks aga vaja vähemalt 110-115 cm laiust: seeliku pikkuseks saab ju kanga laius!
“Rahvarõivaste jaoks õige materjali leidmine on üldse suur probleem,” ütles Janne Vaabla. “Näiteks tänapäeva linane riie näeb ju esiemade kodukootud tiheda linase kanga kõrval välja nagu marli.“
Nii Janne Vaabla, Eda Lõoke kui ka Reet Alev kinnitasid, et rahvarõivamaailm läheb sellesse süvenedes üha põnevamaks ning justkui imeb tegija endasse.
“Mäletan, et algul “sõin” silmadega ainult värvilisi detaile, nagu vöökirjad ja seelikumustrid, ent nüüd uurin huviga ka valge niidiga valgele riidele tehtud tikandit ja muud vähem märgatavat,” ütles Eda Lõoke.
“Rahvarõivad peegeldavad tegelikult meie esivanemate elulaadi. Juhuslikke elemente neil üldjuhul pole, vaid igal detailil on mingi põhjendus,” ütles Reet Alev. “Näiteks seelikule tehti omal ajal kinnis mitte küljele või taha, nagu praegu, vaid põlle alla, sest sinna pandi peitu vilja- ja riideaida võtmed. Nii et eesti taluperes oli naine võtmepositsioonil ammu enne seda, kui siinkandis feminismist rääkima hakati.”
Vaimustusega rääkisid Eda ja Reet ka oma õpetajatest, eriti Virve Valtmann-Valdsonist, kelle puhul teeb kadedaks mitte üksnes tema tikkimisoskus, vaid ka see, kui graatsiline, rühikas ja hoolitsetud daam ta vaatamata kõrgele eale endiselt on.
“Teda vaadates läheb endalgi selg tahtmatult sirgu,” ütles Eda Lõoke.
“See on nii vahva, kui ta ütleb, et “pane sa niit nõela taha, mul on suu värvitud”,” lisas Reet Alev. “Ka Eesti Rahva Muuseum on minu jaoks eriline koht, kus aeg möödub nagu lennates. Kella pole ma selles majas veel kordagi vaadanud.”
i
RIINA MÄGI
