Kaheteistkümnes noorte laulu- ja tantsupidu “Mina jään” sai üleeile õhtul ajalooks. Mina jään – ja küllap paljud teised kohal viibinud koos minuga – veel mitmeks päevaks vaimus Kalevi staadionile ja Lauluväljakule, sest edastatud sõnum ja kogetud emotsioon olid võimsad.
“Inimesed teevad aastaid peo nimel tööd ja näevad vaeva ning siis nullib mingi tobe paduvihm kõik selle ära,” kuulsin möödunud reedel Tallinnas Estonia teatri vastas bussi oodates kedagi ütlevat. Olin ise just sama mõelnud: noorte tantsupeo peaproov-etendus oli just algamas, aga taevas oli juba kergelt vihmanäoline. Poole etenduse ajal läksidki taevaluugid valla. Ilmataadi erilise viha alla langesid viienda-kuuenda klassi tantsurühmad ning nappides valgetes kleidikestes võimlejad, kes pidid pärast oma etteastet veel tükk aega n-ö lavakaunistustena staadionil vihma ja tuule käes seisma.
Aga peaproov-etendus tantsiti võiduka lõpuni, samuti esimene ja kolmas põhietendus. Teise, laupäeva lõunase etenduse otsustasid peo korraldajad ära jätta, aga selgus, et tantsijaid on võimatu takistada, kui nad ise tantsida tahavad. Tantsuansambli Sõleke noorte algatusel pandi Vabaduse väljakul püsti spontaanne alternatiivpidu, millel tantsis umbes 1200 noort ja millest said erilise energiasüsti nii osalejad kui ka vaatajad. Nii kirjutati laulu- ja tantsupidude pikka ja rikkasse ajalukku juurde üks omapärane lehekülg. Ah et kuidas tantsijad ja pealtvaatajad paari tunniga kokku saadi? Facebook’i vahendusel loomulikult. Eesti noorel võivad ju arhailised pastlad jalas ja triibuseelik seljas olla, aga internetiga varustatud nutitelefon on tal ikka taskus.
Lippude lehvides
Pühapäev oli rongkäigu ja laulupeo päev. Ilmataat oli selleks ajaks mõistuse pähe võtnud: see kümneminutine seenevihm, mis rongkäigu ajal taevast alla tuli, ei häirinud kedagi. Ja laulupeo avalaulu eel tuli korraks isegi päike välja, mida väljakutäis rahvast aplausiga tervitas.
Kui tantsupeol jutustati publikule lugu sellest, kuidas Koit ja Hämarik algul noored ja vabad tahavad olla, ent siis lõpuks vastutustundlikeks küpsevad ja Vanaisalt kullakera ehk päikese hoida võtavad, siis laulupeo motoks oli “Noored juured”: seal lauldi tuntud heliloojate noorpõlveteoseid ja tänapäeva noorte heliloojate loomingut. Ka dirigentide hulgas oli seitseteist laulupeodebütanti, sealhulgas Jõgevalt pärit Janne Fridolin ja Mai Simson. Uudisloomingu hulgast tundus lauljate lemmikuks olevat Rasmus Puuri poolt Anna Haava sõnadele kirjutatud laul “Meie”, mille taasesitamist lauljad nõudsid. Soe ja uhke tunne oli ka siis, kui Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmenti isamaalaulude tsüklist pärinev “Isamaa ilu hoieldes” kordamisele läks: mõlemal korral laulis publik valjuhäälselt kaasa ja sinimustvalged lehvisid nii laval kui kogu väljakul.
Lauluväljaku täie rahva hulgast pole lihtne tuttavaid leida. Mina sattusin istumiseks murulappi otsides aga kogemata naabriks Torma kooli mudilaskoorile.
“Meie koori kõik 19 last on esimest korda laulupeol,” ütles Torma kooli muusikaõpetaja Vairi Niinep. “Rongkäigu alguses pelgasid nad veidi ees ootavat viiekilomeetrist teekonda, aga siia jõudes küsisid üllatunult: “Kas olemegi juba kohal?””
Mudilaskoori etteaste oli sel hetkel alles ees ning Vairi Niinep ja koori saatjana kaasas olnud saksa keele õpetaja Üüve Viljari tõdesid, esialgu on lapsed lihtsalt elevil, see õige laulupeotunne tuleb siis, kui ka laval käidud.
Peoelamustega koju
Jõgevamaa gümnaasiumi segakoori ja Jõgevamaa noortemeeskoori koosseisus käis laulupeol ka Argentiinast pärit vahetusõpilane Alejo Leonel Hoffer Chaparro, keda 12. juulil ootab ees kodutee.
“Ma ei kujutanud ette, et laulupeole nii palju rahvast koguneb,” tunnistas Alejo. “Kõige suurema elamuse sain kirglikkusest, millega laule lauldi. Mulle meeldibki siin kõige rohkem see, kuidas eestlased oma kultuuri hoiavad, samuti siinne loodus.”
Peo ajal tegi Alejo fotosid ja videolõike ning riputab need Facebook’i üles, et ka tema Argentiina sõbrad neid näha saaksid.
Jõgevamaa gümnaasiumi segakoori ja Jõgevamaa noortemeeskoori dirigent Maret Oja ütles, et laulupeo idee oli ilus ja see jõudis ka publikuni.
“Meie noortele meeldisid selle peo laulud,” kinnitas Maret Oja. “Kui nad millegi üle nurisesid, siis pikkade vetsujärjekordade ja prügikastide nappuse üle.”
Aga laulupidu on laulupidu – suur ja ilus nähtus, mille küljes ikka ka mõni “okas” leidub. Ent üldiselt on laulupidu nagu tuli, mis meie hinged – vähemasti korraks – puhtaks põletab.
RIINA MÄGI
