Nüüd on see siis ajalugu – tänavune tippsündmus XXV üldlaulupidu ja XVIII tantsupidu. Iga kord erinev ja alati suursugune, ühendav ning meeli ülendav. Esimene neist justkui kahest eraldi sündmusest koosnenud pidu.
Tantsupidu leidis vähemalt pealtvaatajate ning tantsuetendust teleri vahendusel jälginud inimestelt ainult kiitust ja positiivset vastukaja. Loodetavasti ka tantsijate endi poolt. Kui tantsupeo suhtes üldse miski südamele kripeldama jäi, siis hämmastama panev kahe tantsupeo üldjuhi koondamisteade otse peopäevadel, mis küll avalikkusele alles pärast pidu teatavaks sai. Kas siis selline ongi teatud tegelaste tänu nii palju häid sõnu pälvinud tantsupeole ja tantsujuhtidele?
Vastandlikud emotsioonid
Seekordse laulupeo võib küll lahutada kaheks eraldiseisvaks ja täiesti vastandlikke emotsioone põhjustanud osaks. Tavaliselt oleme harjunud, et esimeseks märgiks lähenevast laulupeorongkäigust ja üldse laulupeo algusest on juba kaugelt eemalt kostuv puhkpillimuusika. Üllatusena paljude pealtvaatajate jaoks jõudis rongkäigu “pea“ tänavaid palistanud inimesteni kuidagi ootamatult ja märkamatult – ilma eelnevalt puhkpillimuusikat kuulmata.
Esimese puhkpilliorkestri helid tulid kuuldavale alles tükk maad pärast seda, kui rongkäigu “pea“ pealtvaatajatest möödunud oli. Kurdeti ka selle üle, et orkestreid oli rongkäigus liialt vähe. Võib-olla ehk olid orkestritel pillilugude vahel liiga pikad pausid? Raske öelda. Mäletan isegi neid kaugeid aegu, kui kooliorkestris kaasa mänginud pasunapoisina mitmete laulupidude rongkäigus sai marsitud ja hiljem ühendorkestris kaasa mängitud.
Vähemalt rongkäigu puhul oli nii, et kui meist ees- või tagapool olnud orkester mängimise lõpetas, siis meie kohe alustasime. Ma ei saanudki täpselt aru, kas ka seekord nii oli. Pealtvaatajate hinnanguid kuuldes vist päriselt mitte.
Osalejate arv ületas kriitilise piiri
Ja siis ajagraafiku raamest väljumine. Tundus, et ühelt poolt oli siin midagi tõsiselt viltu laulupeo korralduslikus pooles. Ent veel rohkem torkas silma, et osalejate arv on ületamas kriitilist piiri. Siinkohal tasuks nii suurpeo korraldajatel, kui selle üldjuhtidel tõsiseid analüüse teha ja mõelda selle üle, kas taolise osalejate rohkusega üldse ladus peo korraldamine ja ajakavas püsimine edaspidi võimalikuks osutub.
Ühelt poolt on mõistetav, et kõik lauljad ja puhkpillimängijad on aastaid hoolega laulupeoks valmistund ja loodavad kogu hingest, et just nemad sinna osalema pääsevad. Teisalt on eestlaste laulu- ja pillimängulembus kasvatanud laulupeost osa võtta tahtvate kollektiivide arvu sedavõrd suureks, et see seab peo korralduslikule poolele kindlad piirid.
Küllap valmistuvad kõik sportlasedki olümpiamängudele eelnevatel aastatel maailma olulisimaks spordipeoks parimate lootuste ja ootustega, ent pjedestaalile mahub siiski vaid iga ala kolm paremat.
Laulupidu on rahvapidu
Paraku osutus paljudele inimestele pettumuseks ka esimese peopäeva kava. Miks? Siinkohal tahaks ühineda tuntud endise telemehe Raul Rebase poolt välja öeldud mõttega sellest, et laulupidu on rahvapidu ja sellisel peol peab valitsema lauljate, pillimängijate ning pealtvaatajate vahel tihe kontakt. Ühes hingamine, nagu suurpeo seekordne nimetuski ütles. Paraku ei loo sellist kontakti paljude inimeste jaoks raskesti mõistetav sümfooniline muusika. Kas tõesti oli mõtet kutsuda esimeseks peopäevaks Tallinnasse koore ja orkestreid kusagilt Võru- , Valga-, Põlva- või mis tahes Eestimaa muust maakonnast, kui need peolised laupäevasel kontserdil ühendkooride koosseisus vaid mõne loo esitamiseks laulukaare alla kutsuti.
Arvata võib, et eriti suure pettumuse valmistas selline peokava lastele ja noortele lauljatele. Juhtusin teise peopäeva hommikul kuulma raadioeetri vahendusel inimeste muljeid ja kommentaare esimese peopäeva kohta. Tuleb tunnistada, et viisakalt väljendudes olid need ülimalt kriitilised. Seda nii korraldajate kui ka laupäeva õhtuse kontserdi kava aadressil. Nõustun selles osas ühe pidu pealtvaatajana jälginud naise kommentaariga, et sümfooniline muusika on küll kaunis ja suursugune, ent selle esitamise kohaks ei sobi laulupidu. Ehk pöördudes tagasi Raul Rebase poolt välja öeldud mõtte juurde – laulupidu on rahvapidu. Sellisel peol ei ole peo külalised mitte ainult pealtvaataja rollis vaid on ühtlasi peo osalisteks ning kaasalauljateks. Võib-olla mõistis seda ilmataatki, kes esimese peopäeva õhtu tugeva vihmasajuga lõpetas, mistõttu kontserdi lõpulugude kõlades lauluväljak rahvast peaaegu tühjaks jäi.
Teine peopäev õnnestus igati
Õnneks kompenseeris esimese päeva mitte just kõige paremad muljed ja ilmataadi kapriisi teine peopäev. See õnnestus nii ajalises mõttes kui ka selle poolest, et lauljad ja pillimängijad said kaunilt kõlama panna nende poolt selgeks õpitud laulud ja pillilood.
Lauljate ja peo külaliste vahel tekkis just selline rahvapeole omane kontakt – ühes hingamine. Seda kõike väljendati käsi tõstes tekitatud lainetusena, mida saatsid inimeste vaimustushüüded.
Ühes hingamist väljendanud lainetus sai alguse laulukaare alt ning levis voogava lainemassiivina lauluväljaku Lasnamäe poolse nõlva kaugeima servani.
Härdust lisasid teise peopäeva kontserdil kogetud elamusele siinkirjutajast paar pingirida eespool istunud eaka proua silmis nähtud rõõmupisarad, mida ta mõlemat kätt appi võtteski näolt ära ei suutnud pühkida.
Oma õnnistuse pühapäevasele tõelisele rahvapeole andis ka ilmataat, kes küll korraks õige pisikese vihmasabina valla päästis, ent siis taas taevaluugid päikesepaistele avas.
Loodetavasti nõustuvad laulupeol osalenud lauljad ning pillimängijadki sellega, et nii vägevaid ja ülevaid hetki, mida möödunud pühapäeval Tallinna lauluväljakul paljude-paljude sinimustvalgete lippude lehvides ja ühes hingamises tunnetati, saab kogeda vaid üks kord viie aasta järel. Uuesti siis jälle aastal 2014.
iii
TOOMAS REINPÕLD, ajakirjanik
