Vikerraadio pühapäevahommikuses lühijutusaates rääkis Fred Jüssi oma esimesest laulupeomälestusest. See oli suvel 1938, kui ta oli kolmene ja esimest aastat Eestis. Lasnamäele, kus ta emaga jalutas, tõi tuul laululavalt voogava viisi, kus küll sõnad arusaadavad polnud, kuid millest laps kustumatu elamuse sai.
Too 1938. aastal toimunud laulupidu oli järjekorras XI, nüüd, nädala lõpus algav kannab numbrit XXVI ja sellega tähistame 145 aasta möödumist kõige esimesest, mis peeti Tartus.
Eks ole mõnus mõelda, et meil, nii väikesel rahval, on ometi üks kultuurisündmus, mille traditsioon on pidanud vastu mitu inimpõlve ja elanud üle mitu riigikorda, jätkanud kõige kiuste oma rida ja rada ka pärast suuri sõdu!? Eks ole hingekosutav tõdeda, et see pidu on igioluline nii neile, kes eluaeg muusikaga sinasõbrad olnud, kui neilegi, kes ühise hingamise ja kirgastumishetked vaid publiku seas kaasa on teinud?
Ja kahtlemata on laulupeod väga paljudele meist olulised verstapostid elus, mille järgi aega arvatakse ja aastaid loetakse.
Laulud nüüd lähevad!
Mihke Lüdigi “Koiduga”, mis muide just sel suvel 110 aastat vanaks saab, on alanud laulupidu ja süttinud peotuli alates 1969. aastast. Tollast 100 aasta juubelipidu meenutavad aga seal osalenud tänaseni kui erilistest erilisemat. Juba see, et peoleek jõudis lauluväljaku tuletorni lauluga, millel Friedrich Kuhlbarsi sõnad ja kus polnud järelikult mainitud Leninit ega tema parteid, oli suur asi.
Varateismelise lastekoorilauljana mäletan, kuidas nii lauljad kui publik lummatult tule teekonda jälgisid, ja et paljudel täiskasvanutel olid selle torni jõudes pisarad silmas. Miks pisarad nii selle kui Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” puhul, sai selgeks pisut hiljem, aga siiski üsna varsti.
Ihkame ju ikkest lahti!
Nii tollelt, oma esimeselt peolt kui järgmisteltki mäletan spontaanseid kontserte raudteejaamade perroonidel nii pealinna minnes kui sealt tulles, ja loomulikult ööbimispaikadeks olnud Tallinna koolimajades. Siis kippusid mehed Mart Saare “Leelot” lauldes ikka sõnu moonutama, lauldes mitte “Ihkasime ikkest lahti,” nagu poliitiliselt korrektne olnuks, vaid “Ihkame ju ikkest lahti!”.
No oli alles tore pidu!
Meeles on ka, kuidas pealinna sõitnud sugulased ühe Tallinna-tädi tillukeses korteris peoeelsete proovide õhtutel kokku said. Nii minu puhkpilliorkestris mänginud isa kui tema koorilauljatest vennad ja tädipojad kogunesid sinna juttu ajama ja laulma. Klaasi tõsteti ka ja öeldi sinna juurde: “Elagu meie laulupidu, ja et temast ei saaks siiski rahvaste sõpruse pidu!” Nimelt oli nõukaajal kombeks korraldada laulupeo eelõhtul rahvakunstiõhtu, kus esinesid suure kodumaa liiduvabariikide kultuurikollektiivid ja mõned külalised ka teistest sotsialismimaadest väljastpoolt Nõukogude Liitu. Sellega püüti n-ö natsionalismiilminguid vaos hoida.
Tolle juubelipeo finaali eufooriast kogunes aga sünergia, millest oleks võinud sündida ka ebaõnnestunud laulev revolutsioon, kuid ilmselt ja õnneks jätkus otsustajail kainet mõistust mitte liiga jõuliselt sekkuda.
Et lapsed ainsana peokorraldajate sõna kuulasid ja pärast viimast laulu lavalt ära tulid, sain seda, mis laval edasi toimus, vaid publiku hulgast jälgida.
Peo peakomisjoni esimees Arnold Green ütles lõpukõnes lause, mille peale puhkesid tohutud ovatsioonid: “No oli alles tore pidu see meie rahva juubelilaulupidu!” Tal jätkus ka söakust tänada vaid esinejaid ja korraldajaid, jättes ära kohustusliku kummarduse partei ja valitsuse ees. Saanud Greeni nii vahvast käitumisest indu juurde, jätkasid täiskasvanute koorid pärast peo ametlikku lõppu kontserti. Lauldi küll omal käel, küll ühe või teise julge dirigendi juhatusel ära kõik oma lemmiklaulud, aga siiski mitte midagi otseselt riigivastast. Ja mindi laiali peotule kustutamisest tubli tund hiljem. Nii jäi lapsele mulje, et kõik laulupeod peavadki just nii lõppema. Ja suur oli pettumus, kui edaspidi tuli siiski Raimund Kulli “Kodumaa” saatel laulukaare alt lahkuda. Aga nii juubelipeo lõppu kui Greeni julget sõnavõttu meenutati kodus veel aastaid, nagu ka 1960. aasta lausvihma ning lauljate ja publiku ühist vastuhakku, kui Ernesaksa “Mu isamaa…” keelu alla oli pandud ja koorid seda omal algatusel siiski laulsid.
1965. aastast oli see laul peo lõpulauluna alati lubatud. Küll aga on kahjuks teenimatult ununenud K. Türnpu ja K. Saariku “Lahkumise laul” (“Nii ajaratas ringi käind…”), mis samuti tollest legendaarsest juubelipeost hinge jäi, ja ilmselgelt mitte ainult mulle.
Kõigist ilu tütreist pühim…
1990. aastal peetud XXI pidu jäi Gustav Ernesaksale viimaseks. Ta oli siis üks peo aujuhtidest ja tõusis dirigendipulti vaid oma legendaarset “Isamaad” dirigeerima, Olev Oja turvamehena kaasas.
1993. aastast ei ole meil enam laulutaati, aga on mälestus pidudest koos temaga, samuti 2004. aasta lausvihmasest peorongkäigust, mis päädis päikesepaistelise õhtupoolikuga, kui ühendkoorid lavale kogunesid ja võtsid üles Ernesaksa imekauni laulu “Muusikale”. Sõnade “Kõigist ilu tütreist pühim…” saatel avati laulutaadi monument, millest on tänaseks saanud kooride lemmik-kogunemispaik, lemmik-pildistamiskoht.
Mu isamaa on minu arm
Laupäeval algab pidu, mida mitu aastat oodatud, mille tarvis mitu talve laule harjutatud ja seejuures, nagu viimastel aastatel ikka, raskevõitu repertuaari kirutud. Kõigele vaatamata on need siiski meie omad laulud ja küllap saavad ette kantud ka – paremini, kui ülevaatuste eel loota julgeti.
Aga pühapäeval koguneb lauluväljak rahvast tihedalt täis ja kui ühendkoorid peo finaaliks lavale lähevad, on inimmeri nii ääretu ja ühtlane, et piir lauljate ja kuulajate vahel kaob.
Kui kõlab taas “Mu isamaa…”, vaatavad kõige pisemad lauljad kerge hämmastusega, kuidas väljakutäis üksmeelselt püsti tõuseb ja kuidas täiskasvanute silmad märjaks lähevad. Miks see nii on ja miks see nii ilus on, saab neile ilmselt selgeks juba mõne aasta pärast, järgmise peo ajaks.
KAIE NÕLVAK
