Hiljuti kuuekümneseks saanud Ilmars Blumbergs on läti kunsti maailmamees, kusjuures rahvusvahelise kullaprooviga “toodangut” on ta suutnud anda mitmes valdkonnas. 2001. aastal esindas Lätit Veneetsia biennaalil näiteks Ilmars Blumbergsi ja Viesturs Kairissi videotaies “Riia 800. Võluflööt”, mis eksponeerib Läti varianti elu mozartlikust lõpust: nii, nagu Mozart 1791. aastal ühishauda maeti, nii maeti Riias 2000. aastal Jauncieme kalmistu nimetutesse haudadesse 452 identifitseerimata isikut. Mozarti “Võluflöödiga” on seotud ka teine Blumbergsi rahvusvaheline tippsaavutus: tema novaatorlik lavakujundus nimetatud teose lavastusele Läti Rahvusooperis, mida briti ajaleht Financial Times iseloomustas kui “elektroonikast, primaatidest, plastmassjõulupuudest ja võltskarusnahast sürrealistlikku maailma”, pälvis möödunudaastase Praha teatrikunsti kvadriennaali hõbemedali. Lünktest Blumbergsi taiesed kujutavad endast enamasti musta või punase tu?iga üle ujutatud pabereid, millele kunstnik söega joonistanud vaid mõned kummastavad minimalistlikud detailid. Kogu väljapanek on aga nagu test, kus pidevalt lünki täita tuleb. Kuraditosinast ühte saali üles riputatud suuremõõtmelisest joonistusest on kaheksa näiteks näoga publiku, viis näoga seina poole. Mis nendel võiks olla? Ühes saalis eksponeeritud 50-meetrisest kahelt poolt täis joonistatud lõuendist näeb vaataja kunstniku konstrueeritud seadeldise abil korraga vaid lühikesi fragmente. Kuidas võiks välja näha tervik? Kolmanda saali akendel seisavad virnas suletud karbid joonistustega. Näha saab neid ainult see, kes mõne karbi “põrsas kotis”-meetodil ära ostab, teised peavad leppima oletustega. Ühest küljest võiks seda võtta publiku üle irvitamisena, teisalt ei saa salata, et lünkade täitmise ja minimalistlike märgiliste kujundite lahti mõtestamise vajadus annavad tugeva tõuke vaataja enda fantaasiale. Mida kunstnik taotlenud ongi. Näituse kontseptsiooni ehitas ta nimelt üles küsimusele, kas kunst asub/tekib suletud karbis vaataja ees või vaataja enda õlgadel asuvas “karbis”, st ajus. Pull või tõsine asi? Ka väikseimas, akendeta näituseruumis eksponeeritava helikunstiteose käivitab muuseumitöötaja CDlt konkreetse kuulaja saabudes. Blumbergs on nimelt lasknud teha igapidi kvaliteetse heliülesvõtte oma tööprotsessist: sellest, kuidas ta võtab paberi, teritab joonistusvahendit, joonistab sirge või lainelise joone, ringi jne. Helipilti illustreerivad helisalvestuse ajal tehtud suuremõõtmelised fotod, nii et tunned end kui töötava kunstniku kõrval ateljees viibivat. Küllap suutnuks Blumbergs oma tööprotsessi ka videolindile salvestada, ent arvatavasti jättis ta siin jälle tahtlikult sisse “lünga”, mida vaataja aju täitma peab. Pärast Blumbergsi näituse vaatamist vaevas allakirjutanut küsimus, et ega kuningas tegelikult alasti polnud. St et äkki tegi läti korüfee selle näitusega eesti publiku arvel lihtsalt pulli ja peab nüüd ise kodus peenikest naeru, kui meie asja tõsiselt võtame. Järgmisel päeval, kui tabasin end ikka ja jälle Kivisillas nähtu peale mõtlemast, sain aru, et vist oli ikka väärt asi: tühipaljas jama tavaliselt kupli alla nii sügavaid jälgi sisse ei sõida. Blumbergsi näitust saab Tartus vaadata 1. veebruarini. 30. jaanuaril pidi aga kohale saabuma ka autor ise ning publikule lähemaid selgitusi andma. RIINA MÄGI
Novaatorlik ja originaalne on Blumbergs olnud ka Kivisilla galerii näitust koostades (NB! väljapanek on tõepoolest just nende ruumide jaoks koostatud, mistõttu Läti kunstihuvilised olla meie peale omajagu kadedadki!), nii et traditsioonide kammitsais olijale võib see näitus mõjuda kui punane rätik härjale. Sest nii taiesed kui nende vaatamiseks kehtestatud kord on harjumatud.
Vastakaid tundeid tekitab seegi, et ei poolesajameetrist lõuendit ega ka ühes saalis laudadel seisvaid umbes A3 formaadis joonistustega täidetud raamatuid (neidki on kuraditosin) ei saa vaataja vaadata omapäi, vaid lõuendirulli väntama ja raamatulehti keerama tuleb muuseumitöötaja, kes sealjuures ka natuke seletusi jagab. Kui poes ja pangas on Eestimaa inimene sellise personaalse teenindamisega juba harjunud, siis näitusesaalis mõjub see esialgu ehmatavalt: kuigi sina ise pole abi palunud, on sul jubetu piinlik, et end justkui mõni saks teenida lased. Aga lõpuks hakkab see isegi meeldima.
15.01.2004
blog comments powered by Disqus
