Juuni algab lastekaitsepäevaga, mille täidavad rõõmsad pereüritused ja lootustandvad kõned, kuidas me hoolime ja mida me kõike laste nimel teeme. Kord rääkisin ühele heale sõbrale, et ma töötan ööd ja päevad laste pärast. Ikka selleks, et nad saaksid kõike, mida nad vajavad: hea hariduse, sporti teha, laulda, reisida ja ennast hästi tunda. Kiitust ootama jäädes ütles sõber mulle hoopis, et teed seda kõike ikka enda pärast. Sel korral jäimegi eriarvamusele. Täna olen ma temaga nõus. Minu kui täiskasvanu vajadus ja ka vastutus on lapsele elu anda ning tema eest hoolitseda. Lapse vajadus on elada koos õnnelike vanematega, kellel on aega ja tahtmist toetada tema kasvamist. Oluline on teha vahet lapse ja vanema vajadustel.
Iga lapse sünd on erakordne ja imeline sündmus. Ma soovin, et emaks-isaks saades oleks meis kõigis vastutustunne, teadlikkus ja tahe olla hea lapsevanem. Koolis õpime küll liitma ja lahutama ning saame selgeks maailma geograafia, kuid heaks vanemaks saamist peetakse ühiskonnas iseenesestmõistetavaks. Selle nimel siiski tasub pingutada. Iga õnnelik ja endaga toimetulev täiskasvanu suurendab meie kõigi heaolu. Otsime ju seda miskit, mis muudaks meie elu Eestis paremaks, ehk on see võluvits tark lapsevanem.
Mulle tundub, et abi vajavaid lapsi märgatakse senisest enam. Sekkumise osas tuleb veel selgitustööd teha. Viimased andmed laste hoolekande kohta näitavad meile, et aastal 2012 võeti Eestis abi vajavate lastena arvele 2808 last, mis on 754 võrra rohkem kui 2010 aastal. Kui eelmisel aastal eraldati perekonnast 352 last, siis 2010. aastal 460 last. Samuti on vähenenud asenduskodus (lastekodus) elavate laste arv. Samas elab ligi 40 000 last suhtelises vaesusriskis. Meil on mille üle pead murda ja mille nimel tööd teha.
Minult on palju küsitud, et aga mida mina nende laste jaoks teha saan. Kõige käegakatsutavam abi on vaadata, kas minu enda ja minu lähedastega on kõik hästi. Alati võib vaadata oma külas ringi, ehk on seal pere, kes vajab abi. Mind innustavad näited, kui koolis on õpetaja või keegi lapsevanem tasunud mõne õpilase ekskursiooni ja teatripileti eest, kellel endal selleks võimalus puudub. Kui soovitakse olla lapsevanem, võiks kaaluda võimalust pakkuda peres kasvamise kogemust vanemlikust hoolest ilma jäänud lapsele.
Mõeldes kõigile Eestimaal elavatele lastele, kutsun teid 2. juunil Paidesse. Selleks üheks päevaks saab väikesest linnast tõeliselt suur perepealinn. Me kõnnime seal koos mõtteviisi toetuseks, et igal lapsel on õigus kasvada turvalises peres. Peremudeli loome me kõik oma oskuste, võimaluste ja vajaduste järgi. Mingit šablooni pole olemas, millest läbi pugedes saab öelda, et vaat selline ongi üks õige pere. Tähtis, et lapse jaoks on olemas lähedased täiskasvanud, kes temasse usuvad ja teda toetavad.
i
SIGRID PETOFFER, kahe lapse ema, MTÜ Oma Pere tegevjuht
