Kui täiskasvanule öelda, et käitu mu sõnade, mitte tegude järgi, siis saab ta aru, mida öelda taheti. Laps seda aga ei mõista. Väike inimene vaatleb kõike täpselt nii, nagu on. Laps jäljendab talle eeskujuks olevaid inimesi ja nii ta ka õpib.
Selleks, et väike laps õpiks võimalikult kiiresti selgeks teda ümbritseva elu, on ta umbes kuuenda eluaastani nagu väike salvestusmasin. Kõik, mida ta näeb, jätab ka meelde. Me teame ju, kui palju jõuab üks laps päeva jooksul toimetada, uurida, tegutseda.
Laps jäljendab kõiki ja kõike
Kui täiskasvanud oskavad valida, mida nad endale n-ö sisse lasevad, siis lastel on see oskus veel väga väike.
Lapse kaasasündinud instinkt on jäljendada. Algul jäljendab ta oma ema-isa kodustes toimetustes-tegemistes, nagu koristamine ja söögi valmistamine. Hiljem jäljendab oma õpetajat, sõpru, kangelast televiisorist ja teisi.
Kodunt valib laps endale autoriteedid ja eeskuju. Sellepärast on perel lapse arengus kõige suurem roll. Laps omandab nii teadlikult kui ebateadlikult vanemate harjumused, kõnepruugi, žestid, suhtumise ümbritsevasse. Laps jätab meelde oma vanemate näoilmed, kehaasendid, hääletooni. Ema-isa oma käitumisega ja omadustega on kõige paremad kasvatusvahendid. Kindlasti on paljud vanemad, vaadates oma last toimetamas, märganud, kuidas lapsel on täpselt samad liigutused või tegevuse järjekord kui emal-isal. Soe tunne on näha oma lapses iseennast. Kas see äratundmine on positiivne või negatiivne, sõltub vanema käitumisest.
Kindlasti tahab iga vanem oma lapsele parimat. Selle nimel pingutatakse palju. Alati ei olegi vaja selleks midagi konkreetset teha. Tuleb lihtsalt lapse jaoks olemas olla. Täiskasvanu tegudest peab tunda olema, et laps on tõeliselt armastatud. Vajalik on täiskasvanu eeskuju. Tajudes ja nähes hoolivust, omandab ka laps selle. Hoolivus aitab lapsel väärtustada teisi ja mõista hukka vägivalda. Kui laps näeb näiteks, kuidas kodus hoolitakse üksteisest, kasvab ka temast hooliv inimene. Kui väike poiss näeb, et isa avab vanemale inimesele ukse või pakub istet, siis teeb ta seda ka ise suure uhkusega. Nii saabki laps meilt ettekujutuse, mis on õige või vale.
Rääkimisest üksi on vähe
Kui näed oma väikest last mittesoovitult käitumas, on alati esimene mõte, et kust ta selle küll õppis. Sellepärast on vajalik lapsele selgitada, et on näiteks täiesti normaalne mõnikord vihastada, et tüli kuulub elu juurde, aga viha tuleb kontrollida. Ja tüli peab lõppema leppimisega. Lapsed peavad nägema ka seda, kuidas täiskasvanud omavahel tüli lahendavad, lepivad ja suhtlevad edasi sõbralikult. Me peame tunnistama oma vigu, paluma laste nähes andeks, ka lapselt tuleb paluda andeks.
Meie, täiskasvanud, peame teadma, et ainult rääkimisest üksi on vähe. Mis on kasu, kui me räägime, et tuleb tervislikult toituda, aga ise armastame hamburgereid või kartulikrõpse süüa. Ei ole mõtet lapsele seletada, et liikumine on kasulik, kui täiskasvanu veedab ise suurema aja televiisori ees. Me hoiatame alati lapsi, et sõidutee tuleb ületada õigest kohast, aga kiirustades unustame selle ja rikume reegleid. Reeglid on järgimiseks kõigile — nii lastele kui ka täiskasvanutele. Kui me oleme lapsele eeskujuks kehaliselt aktiivse eluviisiga, tervisliku toitumisega, oskusega hoiduda suitsetamisest ja paljus muus, võtavad selle omaks ka lapsed. Igapäevaelustki on näha, et sportlike vanemate lapsed tegelevad spordiga, et vanemad, kes peavad au sees tervislikku toitumist, on selle andnud edasi ka oma lastele.
Lapsed ei armasta lugeda
Normaalne on, et lapses tekiks huvi tähtede ja lugemise vastu. Selleks peab ta aga nägema, et ka täiskasvanul on huvi lugemise vastu. Kindlasti on paljud vanemad märganud, et kui nad loevad raamatut, sätib ka laps ennast oma raamatuga ema-isa kõrvale. Kahjuks näevad lapsed tänapäeval palju arvuti taga istuvaid vanemaid. See on ka kindlasti üks põhjus, miks lapsed lugeda ei armasta ja eelistavad arvutit.
Laps õpib jäljendamise teel ja juba õpitut on raske muuta. On uuritud, et kui täiskasvanu muudab oma käitumist, siis muutub ka lapse käitumine soovitud suunas, aga alles 3-5 kuuga.
Lapsele on oluliseks infovahendajaks ka televisioon ja internet. Nad näevad sealt palju neile arusaamatut, mis võib tekitada neis hirmu, segadust, arusaamatust. See on ka tihti põhjuseks, miks lapsed on agressiivsed või vägivaldsed. Nad on näinud, et nii teevad nende kangelased. 2-4-aastased lapsed usuvad kõike, mida nad näevad, natuke vanemad lapsed ei usu enam multikaid, kuid peavad realistliku sisuga filme tõepärasteks. Alles 9-11-aastased lapsed hakkavad vahet tegema fantastika ja tegeliku elu vahel. Tihtipeale vaatavad vanemad koos lapsega televiisorit, kuid samas ei ole nad teleka ees selleks, et lapsele selgitada, mis toimub, vaid on lihtsalt kaasvaatajad. Last ei tohiks jätta üksi televisiooni ja arvutimängu kangelastega. Oluline on, et telerit vaadates istuks lapse kõrval ema või isa, kellega saaks nähtu üle arutada, vajalik on täiskasvanu selgitus ka siis, kui laps ei küsi. Samuti saab lapsevanem olla eeskujuks oma lapsele, vaadates ise valikuliselt saateid ja aidates lapsel teha valikuid, milliseid saateid vaadata või millist arvutimängu mängida.
Meie laste tuleviku heaolu määrab ära just see, milliseid põhimõtteid me oleme nende kasvatamisel järginud siis, kui nad olid veel väikesed, avatud ja vastuvõtlikud kõigele, mida ümbritsev maailm neile pakkuda võis. Seega on just meie, täiskasvanute võimuses muuta maailm paremaks paigaks.
INGE TOODE, Põltsamaa lasteaia MARI vanemõpetaja
