Kuigi vanarahvas veendunud oli, et naised ja naerid juba mihklipäevast saati kenasti katuse all peavad olema, pole ei naised ega mehed nii soojal oktoobrikuul eriti mahti saanud tuppa jääda. Igal vähegi kuivemal päeval leidus peenramaal kõpitsejaid, potipõllundusest priid kasutasid aga vähest valget aega tervise turgutamiseks — kes kõndides, kes joostes, kes rattaga või rulluiskudel.
Nüüd aga, kui kell kah talviseks keeratud, pole muud, kui pimeduse saabudes kenasti sooja tuppa paigale jääda, kellel ahi või kamin, kellel küünlatuli hubasust loomas. Pühapäeval peame isadepäeva, see annab põhjust üks mõnus praad või kook ahju lükata, et seda omade seltsis juttu puhudes nautida.
Aga pühapäeva õhtul võib juhtuda sedagi, et ukse taga kuuldub kobistamist. Klopitakse uksele ja seejärel alustab segasevõitu viisipidamisega segakoor heledate häältega: “Laske sisse mardisandid…”
Ärge siis hakake nurisema, et kunagi oli sel laulul ikka päris oma viis, mitte “Tiiu, talutütrekeselt” laenatud. Laske kostümeeritud tegelased esikusse ja kui neil ähmiga meelest läinud, mida teha või soovida tuli, utsitage-julgustage neid pisut. Teie ju teate. Ja midagi andidemärssi poetada on ometi igas peres.
Olgu vanemast peast mäluga, kuidas iganes, kuid lapsepõlvemälestusi kanname küll selgete ja helgetena kaasas raugaeani. On ju tore, kui meie pühapäevaõhtune lahke meel kellegi mälestustesalve heleda näputäie poetab.
8. november 2008
