Suve algus on looduses toimekas järglaste kasvatamise aeg. Kogu liigi säilimise edu sõltub sellest, kui turvaliselt õnnestub oma järeletulevat põlve vaenlaste eest varjata ja kuidas õnnestub nende toitmine ja iseseisvate oskuste omandamine. Sellest sõltub aga laiemalt elurikkuse säilimine.
Enamiku lindude pojad on koorunud, paljud juba ka lennuvõimelised. Metsloomade järglased avastavad maailma ja teevad esimesi iseseisvaid samme turvalises ja samas ootamatusi pakkuvas maailmas. Aeg on otsustavalt kriitiline nii uutele ilmaasukatele kui ka nende vanematele.
Loodusest oma sihikindla tegutsemise tõttu võõrandunud inimene püüdleb sõltumatuse poole. Igapäevased loomulikud kontaktid ümbritseva looduskeskkonnaga jäävad üha harvemaks ja juhuslikumaks. Samas püüab inimene loodusest võõrandumist kompenseerida mitmel uuel, varasemat aastatuhandete vältel väljakujunenud suhtlust asendaval viisil. Looduses kehtivate seaduspärade tõlgendamisel püütakse üha enam kasutada inimühiskonnale omaseid tõekspidamisi ja reegleid.
Abitu linnupoeg ei ole hädasolija
Nii võibki nõrkadel jalgadel tuigerdava neljajalgse või hädiselt põgeneda püüdva linnupoja leidjat vallata tugev vanemainstinkt. Kohatud loomapoeg näib abitu, mahajäetud ja näljane. Inimene samastab loomapoja käitumise inimlapse abitusega ning kahjuks ruttab sageli oma tõekspidamiste järgi ka abi korraldama. Leidu püütakse paremasse (kuivem, soojem, valgem) kohta ümber paigutada, tema juures veedetakse pildistades või muidu imetledes liigselt aega.
Kõige halvem, kui leid naiivselt head soovides endaga kaasa võetakse, et talle siis edasist abi otsima hakata. Igal loomaliigil on võimalikku ohtu kujutava võõra kahejalgsega kohtumiseks oma käitumisviis. Kes püüab võimalikult liikumatuna püsides nähtamatuks jääda, kes end häälitsedes ja ähvardavaid poose võttes kaitsta, kes põgeneda.
Ka vanaloomadel on selliseks puhuks erinev taktika. Laululinnud püüavad vigast teeseldes võõrast oma poegadest eemale meelitada, sookurg varju jäädes vaikselt minema hiilida, mõni suurem nagu näiteks karu, põder, aga ka mitmed linnud (näiteks luik)võivad inimest hoopiski ohtlikult rünnata. Igal juhul tähendab poegade lähedusse või koguni poegade-vanalooma vahele sattunud inimene väga suurt ohtu ning sellest püüab vanem kas kavaluse või jõuga vabaneda. Erakordset olukorda nagu valjult häälitsev linnu- või loomapoeg, kiirustades varjava katteta jäänud linnupesa või ärevuses tähelepanu kaotanud vanalooma signaale kasutavad osavalt ära pesaröövlid (varesed, kajakad, kassid, koerad jt). Inimene võib küll enda arvates kiiresti ja kahju tegemata lahkuda, kuid inimese tekitatud segaduse varjus kasutavad röövlid oma võimalust.
Sissetungija teise kodus
Sellise inimese jaoks põneva ja vastaspoole jaoks dramaatilise kohtumise korral peame endale alati teadvustama – oleme sissetungija kellegi teise kodus ning talle võõras ohuallikas. Meie otsustavus on olukorda talupojamõistuse ja teadliku käitumisega parandada.
Parim on kohe tuldud teed mööda rahulikult taanduda. Igasugune linnupesa, noorlooma, vanemaga pesakonna juures pikemaajalisem viibimine või oma tõekspidamiste järgselt olukorra parandamine teevad selle vaid pöördumatult halvemaks. Lühiajalise kohtumise haavad parandatakse looduses enamasti kiiresti. Vanemad pöörduvad ohu kadudes hädaldava poja juurde tagasi, ehmatatud hädaldaja jääb peagi vait ja ei põgene oma kodupaigast kaugele, võõra jäetud jäljed ja lõhnad hajuvad.
Metslooma kodu on metsas
Metslooma kodu on metsas ning igasugune inimesekeskne sekkumine enamasti vaid halvendab nende võimalusi edasises elus hästi hakkama saada. Nii nagu meie ei soovi oma magamistoas võõraid näha, ei tohi me ise sekkuda teiste liikide elukäiku. Loodusele on parim, kui ta saab toimida oma seaduspärade järgi.
TÕNU TALVI, Keskkonnaameti looduskaitsebioloog
