Riik maksab pere esimesele ja teisele lapsele 300 krooni suurust lapsetoetust, mis pole just arvestatav summa, kuid on ometi toeks kümnetele tuhandetele perekondadele ja peaks ühtlasi näitama, et riigivõim hoolib igast lapsest. Tegelikkus on märksa troostitum. 2005. aasta alguses jõustunud kord arvestab toimetulekutoetuse määramisel lapsetoetuse pere sissetuleku hulka, mis tähendab, et abi vajav pere saab selle võrra vähem toimetulekutoetust.
Seega on riik jätnud vaesuse järsu süvenemise ajal sisuliselt ilma lapsetoetuseta puudustkannatavad pered, kes kõige enam tuge vajavad. Kellelegi pole saladus, et kitsikuses või lausa süvavaesuses elavate perekondade arv on massilise töötuse mõjul kordades kasvanud. Üle Eesti on suurde hätta sattunud tuhandeid leibkondi, kes said kenasti hakkama veel mõni aasta tagasi, kui tööd jätkus nii emale kui isale. Uuringute järgi on praegu kõige ahastamapanevas olukorras need üksikvanemaga pered, kus pere ainus toitja on kaotanud töö.
Teisalt jagab riik 300-kroonist lapsetoetust ka neile vanematele, kellele ta maksab heldelt 35 000-kroonist vanemahüvitist. Kui võrrelda toimetulekuraskustes peredele antavat piskut ja vanemahüvitise maksimummäära, siis pole patt öelda, et tänane riiklik poliitika soosib jõukaid.
Aga ennekõike on tegu karjuva ebaõiglusega ja ühiskonnaliikmete vastuolulise väärtustamisega. Seepärast algatasid sotsiaaldemokraadid Riigikogus sotsiaalhoolekandeseaduse paranduse, mis hoiab edaspidi toimetulekutoetuse ja lapsetoetuse lahus.
Riigikogu arutas meie eelnõu esmakordselt 12. jaanuaril ning saatis selle üksmeelselt teisele lugemisele. Rõõmustada veel ei tasu, sest on oht, et sotsiaalkomisjoni enamus poetab meie ettepaneku vargsi kõige tagumisse lauasahtlisse. Taoline suunis võib tulla valitsuselt, kes lükkas juba detsembris sotsiaaldemokraatide muudatuse tagasi, tuues ettekäändeks, et see tirivat inimesed vaesuslõksu ja võtvat neilt ära isu otsida tööd. Uskumatult küüniline põhjendus ajal, kui meil on juba üle 105 000 töötu.
Loodetavasti on valitsuskoalitsiooni liikmetel südant, mõistmaks sarnaselt eelnõu mõju hinnanud ekspertidega, et toetuse arvestamise uued reeglid aitaksid efektiivselt ja sihipäraselt vaesusriskis peresid. Tegutseda tuleb kiiresti – pered on püstihädas ja toimetulekutoetuse taotlejate arv kasvab iga päevaga. Lisaks on väga paljude leibkondade olukord halvenemas kevadel, kui pere ülalpidajal lõpeb töötuskindlustushüvitise saamise periood ja edasi tuleb leppida napi 1000-kroonise töötutoetusega.
Täna peab toimetulekutoetust saava pere esimene liige hakkama saama kõigest 1000 krooniga, iga järgmine pereliige 800 krooniga kuus, millest peab jaguma toidule, riietusele, jalanõudele ning muudeks vajalikeks kulutusteks. Vaesusse langenud perekondades kannatavad kõige enam lapsed, kel reeglina kaovad võimalused huvialadega tegelemiseks ja oma annete arendamiseks. Neis võtab maad tõrjutuse ja ilmajäetuse tunne, mis omakorda võib viia madala enesehinnanguni ja koolist väljalangemiseni. Praegu terendab ühiskonna kohal uute heitunute põlvkonna tekkimise oht. Valitsuskoalitsioon peab ükskord lõpetama käed rüpes istumise ja alustama kohe mitmete abinõudega, mis tõkestavad lastega perede vaesumist ja pakuvad Eesti lastele senisest suuremat kaitset.
Üks oluline, kuid hõlpsasti teostatav samm selles paketis olgu oma hääle andmine sotsiaaldemokraatide seaduseparandusele, mis tagab lapsetoetuse jõudmise iga lapseni.
iii
HELJO PIKHOF, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige
