Järg 9. aprillil ilmunud osale
Mida rohkem mäest allapoole läksin, seda pimedamaks läks. Tuli minna üle oja, millel purdeks vaid kaks latti peal. Sealt sain kenasti üle. Muretsesin, kas Alekõrte koer mind pimedas ära tunneb või tahab maha murda, sest nende õuest pidin läbi minema. Ukerdades ja kukkudes jõudsin üle küntud põllu. Metsas oli kuulda raginat ja oigamist. Tuli meelde, et siin oli möödunud suvel surnu maas olnud. Oli ju sõjaaeg. Isa oli küll rääkinud, et tonte ja kuradeid pole olemas.
Joostes ja kukkudes, läbimärja ja porisena jõudsin lõpuks koju.
14. detsembril lõpetati tunnid varem. Üheks päevaks anti koolile kasutada kitsasfilmi aparaat koos Saksa sõjakroonikafilmidega.
Aparaat pandi üles Kõlu suurde tuppa, sest neil oli elekter. Koolis elektrit polnud. Alguses saime natuke vaadata, aga kui väljas pimedaks läks, jäi vool nii nõrgaks, et aparaat ei jõudnud filmi edasi vedada.
Kolimine filmiaparaadiga
Küsiti, kas me tahame filmi edasi vaadata, siis minnakse Kärksi, kus elektriliinid on vasest ja transformaator lähedal.
Kõik olid nõus, sest enamik meist polnud sellist imeasja nagu kino varem näinud. Väljas oli juba pime, aga nüüd oli lumi maas ja see andis pisut valgust.
Kärksis läksime koos aparaatidega Endel Jürgensi koju Lallule. Endel õppis meie kooli 2. klassis.
Kõige huvitavamad olid sõjakroonikates õhulahingud.
Koju sain hilja õhtul, aga mööda kõvaks tallatud lumist rada oli hea astuda.
Ühel päeval sai koolis laulmise tunnis nalja. Kalev ei kuulanud jälle õpetaja juttu ja asjatas katkise sulepeaga. Õpetaja Maldar hiilis talle ligi ja tahtis viiuli poognaga vastu näppe virutada, aga just sel hetkel kadusid poisi käed pingisahtlisse, poogen lajatas vastu pinki ja murdus pooleks. Sellega oli laulmise tund lõppenud. Mina naersin nii, et sain selle eest kõrvast sakutada.
Enne jõule käis kolm saksa ohvitseri meil. Ema praadis neile pekki ja mune, mis tundub olevat nende lemmiktoit. Neil oli kaasas pudel veini. Kui kõht täis, pandi sigaretid suitsema ja hakati kaarte mängima. Varem sain ma vaevu aru numbritest, mida nad ütlesid, aga nüüd märkasin, et kogu jutt hakkab arusaadavamaks muutuma. Koolis me õppisime ju kogu aeg saksa keele tükki jutustama.
Kui sakslased ära hakkasid minema, andis üks neist isale sõrmuse, millel olid kolme värvi triibud — must, punane ja kollane. See pidi olema mälestus tõelisest Saksamaast. Teine ohvitser andis ühe riigimarga, mis nägi välja teistsugune kui meil kehtiv Ostmark.
Üks neist küsis minult, kas ma õpin koolis saksa keelt, ja rääkis, et tema on Baierist, aga teine mees, Hans, on Austriast. Ja et Doonau ei olegi tegelikult nii sinine, nagu lauldakse laulus, vaid üsna sogane.
Kodune aastavahetus
1942. aasta viimasel õhtul oli meil jõuluaegne kuusk veel toas, aga inglipiltidega komme polnud. Küünlaid veel oli. Ema pani ahju vorstid ja praed, ka pool vaati õlut oli veel sahvris.
Õhtul tulid meile külalised ja koos sõideti Äksi kirikusse. Saadjärv oli jääs ja kirikusse sõideti mööda taliteed üle järve.
Mind kaasa ei võetud, aga ega ma tahtnudki. Õpetaja Kahro oli meile usuõpetuse tunnis jõuludest rääkinud, mis sellel kirikuõpetaja Konsinilgi rohkem öelda.
Kui kirikust tagasi tuldi, hakkasime sööma. Külalised olid toonud kostiks head saia ja 28-kraadilist viina. Seda kutsus rahvas doktor Hjalmar Mäe silmaveeks. Räägiti muidugi maast ja ilmast, sõjast, loomadest ja viljasaagist. Räägiti ka sugulastest ja tuttavatest, et kes jõuab eluga sõjast tagasi ja kes kuhu küüditatud on.
Jaanuaris oli väga külm. Ema oli leidnud hommikul lume peal surnud tihase, kes oli lennu pealt külmunud.
Koolis käisin peamiselt suuskadega.
18. jaanuaril käis Kiima järjekordselt meil ja rääkis rindeuudiseid. Velikie Luki olevat jälle venelaste käes. Jaanuari lõpus rääkis ka isa, et venelane on viimasel ajal lahinguid võitma hakanud.
Eesti Vabariigi 25. aastapäeva puhul oli Tallinnas Pika Hermani torni sini-must-valge heisatud, kuid veerand tunni pärast olevat see Saksa komandantuuri korraldusel maha võetud.
Märtsis jäin kord koolist tulles tugeva tuisu kätte ja eksisin ära. Jäin pimeda peale ja tuli juba suur väsimus, aga lõpuks võtsin end kokku ja rühkisin edasi. Selgus, et olin paari kilomeetri võrra kõrvale läinud. Kui jõudsin teele välja, tuli hobusega meie naabertalu peremees Paluoja Juhan ja võttis nii minu kui mu suusad ree peale. Juhan viis mu otse koju. Olin väga väsinud. Ema keetis kuuma teed ja pakkus süüa, aga jõin ainult tee ära ja heitsin magama. Jäin raskelt grippi ega saanud mitu nädalat õue ega kooli.
Märtsi teisel poolel sain mõneks päevaks kooli, kuid siis jäin uuesti haigeks — leetritesse.
Voldi arst Beljajev ütles, et ma olen palju haige olnud ja väga kahvatu. Ei soovitanud ka pärast leetritest paranemist enam sellel õppeaastal kooli minna. Pealegi on Raigastvere kool kaugel ja sinna pole õiget teed.
1943. aasta 13. aprilli Postimehes kirjutati, mida oli rääkinud Berliini raadio. Nimelt on Poolas Katõni metsas leitud suured hauad, kuhu on maetud
Enamik lund sulas sel aastal ära juba kuu aja eest ja esimesed musträstad olid siis juba kohal.
13. juunil oli suviste esimene püha. Meie ei käinud kusagil külas ja meile ei tulnud ka kedagi. Sõda rühkis järjest lähemale.
Suvel olin jälle peamiselt karjas. Sageli oli näha Vene lennukeid, mis lendasid väga madalalt. Ühel päeval oli meie heki taga tank. Kui Vene lennuk tuli, anti tankist mitu pikka valangut. Isa ütles, et lennuk võib nüüd tagasi tulla ja talu põlema panna, aga seekord nii ei juhtunud.
i
PAUL TOOTS
