Järg 26. märtsil ilmunud osale
Veebruaris olid õues kõrged hanged, aiast kõrgemad. Tegime naabripoisiga hangede sisse pikad tunnelid, mina oma ja tema oma õue. Evaldil oli tunneli lõpus ka lumest kindlus ja palju kuule. Pidasime ka lumesõda, kuid tema kuulid olid väga valusad, sest ta oli need veega üle valanud.
Ühel päeval läks isa hobusega Maidule ja võttis mind kaasa. Sõitsime mööda ka Pataste kõrtsist. Sinna kivist aita või lauta olid elama pandud Vene sõjavangid. Hoone polnud köetav ja vangid olid õhukeselt riides. Kes ära suri, visati samasse kõrvale kaevatud auku. Isa ütles, et seal on näha surnud inimesed, aga mina ei julgenud vaadata.
Pataste mäe otsast pöörasime Välgi poole, Kirja poe juurest Vara poole ja siis tuligi varsti Maidu talu.
Sugulaste juures aeti pikalt juttu. Praeti ka liha ja mune ja pakuti meile süüa. Isa tahtis neilt ristiku seemet ja see kotike pandi ka rekke.
Lendlehed metsas
16. veebruaril 1942 käis isa Laeva metsas puid vedamas. Metsatöölised olid leidnud venelaste lendlehe, kus oli kirjas, et
14. märtsil oli 28 kraadi külma ja isa käskis mul uuesti magama minna, sest kooli ma nii külmaga ei lähe. Mõne päeva pärast andis külm järele ja kuu lõpus tuli sula.
20. aprillil oli Hitleri sünnipäev ja sel puhul lasti raadiost tema lemmikhelilooja Wagneri muusikat.
Isa ütles, et kui ma koolist lahti saan, tuleb mul jälle hakata karjas käima. See oli üsna lihtne amet, sest isa pani metsa poole karjamaale veel ühe rea okastraati ette. Ta sai Saksa sõjaväelt ühekordset roostes okastraati. Isa arvas, et see on Ilmasõja aegne traat.
Tugev äike koos rahega
18. juunil olin metsa ääres karja valvamas. Lehmad tükkisid kodu poole, kus juba paljaks söödud oli. Pidin neid järjest ja uuesti kaugemale sööma ajama, kus polnud ka nii lämbe ja palav, aga kohe pöörati ots ümber ja hakati kodu poole liikuma.
Enne, kui tuli aeg kari lõunaks koju ajada, tuli puulatvade vahelt nähtavale sinkjasmust valgete äärtega pilv, käis paar ootamatult valju kärgatust, hakkas sadama vihma ja rahet. Lehmad jäid seisma nagu soolasambad. Mina teadsin, et suure puu alla minna ei tohi. Seisin labajalgadeni vees. Kraaviotsa kuhjus raheteradest vall. Välgunooled tulid otse alla, kõik mühises, puuladvad paindusid tuule käes nagu vibud. Üsna varsti sadu lõppes ja päike tuli välja. Jääkuhilad püsisid õhtuni kraaviotsa juures, heinamaa oli vett täis.
21. juunil käisime isaga Mõisani Jaani (Jaan Raba) pool. Ta andis oma laikülvimasina meile, temal endal oli juba enne sõda reaskülvimasin ostetud. Laikülvimasinat veab hobune, see on peaaegu kolm sülda lai. Isa rääkis , et me ostame ka edaspidi reaskülvimasina, aga praegu pole neid saada, sest on sõda ja toodetakse kuulipildujaid.
Enne äratulekut istusime natuke aega, suured inimesed ajasid juttu ja Jaan mängis natuke bajaani. Räägiti, et juuni on siiani väga vihmane olnud. Juttu oli ka Saksa riigi kõrgetest normidest. Talumehed pidid palju liha, piima, vilja, mune ja muud toodangut ära andma.
Jaan luges veel rahva seas liikuva salmi:
Oli Piip, oli tubakat,
oli Päts, oli leiba.
Tuli Vares, nokkis terad,
tuli Lietzmann, pühkis perad.
23. juunil on võidupüha, aga sel ajal seda ei peetud — tähendas see ju omal ajal võitu sakslaste üle.
Tilaoja ja Kübaroja olid vett täis, mulle mõnes kohas põlvini, mõned kohas nabani. Need polnudki tegelikult voolava veega ojad.
Õnnetus koeraga
Meie koer Tausi olevat hundikoera ja metsahundi poeg. Ta oli mulle alati karja juures suureks abiks. Ühel päeval juuli alguses juhtus aga, et silitasin teda vastukarva ja ta haaras mu pea endale suhu. Juuste piirile, kulmude kohale ja kukla taha jäid suured hambajäljed, nägu oli verd täis. Isa tahtis Tausit kohe maha lasta, sest oli karta, et ta on marus, kuid koer jooksis minema ja rohkem me teda ei näinud.
Mind viidi Volti dr Beljajevi juurde, kes õmbles ja sidus mu haavad kinni. Et teada ei saanud, kas koer on marus või mitte, viis isa mu Tartusse, kus ma pidin kokku 21 marutaudivastast süsti saama. Neid tehti Aia tänaval zooloogiamuuseumi majas. Elasin selle aja vanatädi Liisa Kraagi juures.
Kraagide maja oli umbes poolteist kilomeetrit linnast väljas Emajõe luhal. August Kraag oli raudteel teemeister, kuid kui venelased tulid, lasti ta sellest ametist kohe lahti. Poeg oli aasta eest koos perega Siberisse viidud. Linna tulles käisime Aia tänaval esimest süsti saamas ära, edaspidi saatis mind sinna tädi Juuli. Ega ta mulle tegelikult tädi olnudki, vaid ta elas Kraagide juures. Räägiti, et tal oli nooruses õnnetu armastus ja jäi sellepärast veidi kohtlaseks. Mind ta hoidis väga ja mina küll aru ei saanud, et tal midagi viga oleks olnud. Viis mind korra kinno, mis oli Kivisilla varemete lähedal. Kino nimi oli Metropol. Näidati saksa armastusfilmi ja lapsi ei tahetud tegelikult sisse lasta, aga tädi rääkis, et ma pole kordagi varem veel kinos käinud, ja siis ikka lubati. Ühel päeval käisime pärast süsti saamist linna vaatamas. Kõikjal nägi vaid varemeid, südalinna praktiliselt enam polnud. Raekoja plats oli aga Hitlerplatziks ümber nimetatud. Tädi Juuli rääkis, et kunagi on selle platsi nimi olnud Grosser Markt, siis Suurturg, siis Raekoja plats.
Linnas oli rahulik, sõda oli kaugel Venemaal.
Juuli lõpus tuli isa mulle jälle hobusega järele ja sõit läks kolladi-kolladi kodu poole.
21. juuli Postimehes oli teade, et inimesi oodatakse 1941. aasta 9. juulil hukatutelt ära võetud esemete järgi hukatuid ära tundma.
Minu „mäejutlus“
Ühel päeval pidas Mäe raadios kõne, kus pani talumeestele südamele, et nad oma normid täidaksid, et Eesti ja Saksa sõdurid Idarindel vaenlast peksta jõuaksid.
Ka mina kirjutasin seepeale kõne, mille naabripoistele Unole ja Evaldile ja kutsikas Pontule keldrimäel seistes ette lugesin.
Kõne oli järgmine
„Vaprad Saksa sõdurid Uno ja Evald! Eile karjas lõikasin lepatokkidest hulga püssipadruneid ja täna karjas olles leidsin, et neid enam ei ole. Kaugelt Sarmaatiamaalt on tulnud Veljo vägi ja padrunid ära viinud. Mineval nädalal lükkasid enamlased meie õues Berliini ümber. Ilma padruniteta ei saa me Veljoga sõda pidada. Teil tuleb nüüd igaühel norm täita ja lõigata sada padrunit.
Tänasest päevast peale peavad kõik käima, püssid seljas.“
Kõne lõppu kuulas ainult Pontu, sest vaprad väed olid läinud püsse tegema.
i
PAUL TOOTS
