Järg 3. märtsil ilmunud osale
i
Meose Veljo andis mulle lugeda raamatut “Eesti rahva kannatuste aasta”. Seal on kirjas kommunistide teod 1940. ja 1941. aastal. Nende inimeste kohta, kes selliseid tegusid tegid, ei saa öelda isegi sead, sest sead küll nii ei tee, kui ehk marutõbiselt.
Püüdlik naabrimees külanõukogu esimeheks
Sel ajal, kui ema linnas käis, oli Viktor kodus ema käskimise peale saia teinud. Saiad olid nii ilusad ja lõhnasid hästi, et suu hakkas vett jooksma. Aga kui sööma hakkasime, selgus, et Viktor oli unustanud soola. Ta pani hoolega tähele, kuidas ema saia tegi, aga seda ei märganud, et ta soola ka tainasse pani.
Jälle oli kuulda jutte varsti algavast sõjast, aga et neid jutte nii palju oli liikvel olnud, siis me ei suutnud neid enam uskuda.
Raudtee äärde mäeveerule Mäemõisa talu juures oli laotud pae- ja põlevkivikildudest ring ja selle keskele punastest tellisekildudest viisnurk. Ema ütles, et viisnurk on metsalise märk.
Meie klassi seinal Saadjärve koolis olid reas kõigi suurte juhtide pildid: Lenin, Stalin, Marx, Engels ja Beria.
Meie külanõukogu esimeheks sai meie naabrimees Eduard Kiima, kes rääkis, et Voldis on nüüd “kobratiiv” (kooperatiiv) ja et varsti tulevad kolhoosid.
Ema pani Viktori lammast tapma. Ta oli seda tööd varem ise ka teinud, aga ütles, et Viktor ikkagi meesterahvas. See töö ei edenenud kuidagi, kõik kohad olid verd täis ja lambal ei tahtnud hing sugugi välja minna. Ema tegi rupskisuppi, tagumised kintsud lubas aga isale saatmiseks ära suitsutada. See käis nii, et ta pani pliidi tagumisest august toorestele lepahalgudele lihatükid ja tegi pliidi alla väikese tule. Nii läks liha pehmeks ja suitsus ära, et tee peal hallitama ei läheks.
Oktoobri teisel poolel pidi Viktor jälle meilt ära minema, sest meid hakati süüdistama võõra tööjõu tarvitamises. Eks ta oli vahepeal kusagil ära ja tuli jälle tagasi, sest ega tal kuhugi ju minna polnudk. Kui ilmad väga halvaks läksid, jäin ööseks internaati, magasin Veljoga ühes voodis, sest mul polnud veel voodi sinna viidud.
Üksinda kodus
Ühel päeval saadeti mulle aga kooli teade, et ema on Voldi haiglas. Emal oli juba ammu mingi lööve käe peal, mis hiljem hullemaks läks ja leemendama hakkas. Tal oli tõusnud ka kõrge palavik ja ta oli läinud arsti juurde. Doktor Pilv oli ta haiglasse jätnud. Voldis oli üks haiglapalat viie voodiga. Koolist koju tulles käisin ema vaatamas, siis läksin koju, kus tuba külm, ja hakkasin kütma. Kütsin hagudega, et puid kokku hoida, ja söögiks panin rasvaga kartulid ahju. Kägrad olid loomad ära talitanud, kuid otsustasin, et järgmisel päeval kooli ei lähe, talitan ise loomad ja lüpsan lehmad.
Pidasin plaani, et kui ema varsti koju ei tule, siis pean veel järgmisel nädalal ühe päeva koolist puuduma, et isale pakk ära saata.
Õhtul panin endale rasvaga kartuleid ahju. Piima ja koort oli ka, aga liha igaks juhuks ei tarvitanud, seda tuli isale saatmiseks hoida. Lugesin ahjuvalgel natuke juturaamatut. Pidasin plaani, et järgmisel päeval õpin koolitükid ära ja sean paki valmis, ülejärgmisel päeval viin selle linna postkontorisse. Raha rongisõiduks ja pakisaatmiseks oli mul olemas. Enne magamaminekut panin veel tule laternasse ja käisin laudas vaatamas. Kõik oli korras, Kägra Alma oli loomad talitanud.
Toas oli ahi juba kenasti soojaks läinud. Ronisin voodisse ja võtsin mitu tekki peale, sest voodiriided olid külmad. Und ei tulnud ja muremõtted kippusid pähe. Mõtlesin, et kui ema nüüd ära sureb, pean koolist ära tulema ja majapidamisega tegelema hakkama, et isale pakke saata saaks. Mõtlesin sellelegi, et võiks minna MTJ-i traktoristiks õppima, aga siis ei saa ma põllu ja loomadega tegelda.
Hommikul oli tuju juba parem. Talitasin koos Kägradega loomad ära.
Käisin Tartus pakki saatmas ära. Jälle olin hädas sellega, et miski oli kastis loksuma hakanud. Pidin paki lahti võtma ja sättima.
Pühapäeval talitasin ise loomad, aga järgmisel nädalal käskis Kägra Alma mul kooli minna, et küll tema teeb kõik ise ära. Meil oli uusmaasaajatega vedanud, igal pool nad nii mõistlikud ei olnud.
Oktoobripühade puhul pidime koolimaja kaunistama. Tõime metsast pohlavarsi ja tegime koolimaja peasissekäigu juurde kooli nime kohale pohlavanikutest rooma numbritega XXX, mis tähendas 30 aastat nõukogude võimu. Vanikud tuli teha ka Lenini, Stalini ja “habemike” piltide ümber suures klassiruumis. Ümber peasissekäigu veranda esiseina panime kuuseokstest vanikud. Kui pohlavarsi toomas käisime, tuli mul meelde, et samas metsas lasti maha kolonel Partsi poeg. Enne seda oli teda suures klassis kemikaalide kapi kõrval piinatud.
Aktusel rääkis kooli direktor Tepper, kui suur tähtsus on oktoobrirevolutsioonil ja kui hästi elab rahvas Nõukogude Liidus.
Lehes olid Suure Oktoobri hüüdlaused: “Elagu suur Stalin, meie isa, juht ja õpetaja!” jne.
Ühel päeval rääkis õpetaja, et kui me kord kommunismi üles ehitame, siis ei õpi me õhtuti kooli internaadis enam petroolilambi valgel, vaid on elekter ja seinal mitu lülitit, kust saab valida, kas panna põlema valge või punane valgus. Kommunism pidavatki meil varsti käes olema ja see levivat üle maailma. Kui imperialistlike riikide töölised end ise vabaks võidelda ei suuda, lähevad NSV Liidu töölised ehk Punaarmee neile appi.
Vaevalt et meie õpetajad nii suured kommunistid olid, aga Siberi-hirm oli suur.
8. novembril oli Voldi kooperatiivi ees oktoobripühade miiting olnud. Oli tahetud ka rongkäigus rahvamaja juurde minna, aga miitingulisi oli vähe ja osad neist olid läinud juba enne “jutluse”algust raudteeheki taha pühadetuju võtma. Tantsuga püüti ikka inimesi rahvamajja meelitada, aga paljud jõudsid alles tantsuajaks kohale, eeskavast polnud keegi eriti huvitatud.
Pärastlõunal käisin haiglas ema vaatamas. Talle oli öeldud, et saab varsti koju. Käele oli hakanud juba terve nahk peale kasvama. Pilv oli ikka tark arst. Teised naised olid haiglas emale öelnud, et see tõbi on roos ja see ei paranegi.
Kadripäeva õhtul oli maa külmunud. Sõitsime ratastega koolimaja ees ja põrkasime Kingeri Jaaguga kokku. Lendasime suure hooga külmunud teele. Jaagul oli pedaal jalga sügava augu löönud, minul olid püksid põlve pealt katki, aluspüksid ka, ja põlvelt suur latakas nahka maas.
Koju minnes ostsin apteegist sidet ja kui ema lauta läks, parandasin püksid ära ja sidusin jala kinni. Emale ei rääkinud juhtunust, sest oleksin veel pahandada ka saanud.
Järgmisel päeval jäin haigeks, tõusis kõrge palavik. Sonisin ja nägin viirastusi, pea oli raske, liigutada ei jõudnud. Mulle oli söök tooli peale valmis pandud. Nägin, et suur rott tuli seda sööma, aga ei suutnud kätt tõsta, et teda ära ajada. Ema tõi Voldi apteegist streptotsiidi. Ta tõi ka rotimürki. Hommikul oli mürk puutumata, aga leib toolilt kadunud. Olin detsembri alguseni voodis, siis hakkasin tasapisi paranema ja varsti läksin kooli.
Lumi oli nii paks, et rattaga enam sõita ei saanud. Jäin internaati ja magasime endiselt Veljoga ühes voodis, kordamööda tõime kodunt voodipesu.
Isalt tuli jõulude eel kiri ja pühadekaart, mis tema kambrikaaslane oli joonistanud. See oli kolmeosaline kokku volditud kaart. Pühadesoovidele liaks oli kirjutatud, et hoidku me see tema kaasvangi joonistatud kaart alles. See on tehtud tema tellimusel ja jutu järgi. Pildil oli minu lapsepõlveaegse jõuluvanakuuse känd (selle puu lõikas maha meie naaber Kiima Eduard), mille juures kaks nutvat jänkut. Teine pilt kasvavast kuusest, kus jänkud ümber tantsu löövad, sümboliseeris lootust parematele aegadele tulevikus.
Isa sadetud kaardil oli kujutatud ilus talveilm, meil siin oli aga lumi jälle läinud. Jõuludest ei tohtinud koolis isegi mitte rääkida. Jõulu esimene püha oli laupäev. Kui koolist koju jõudsin, talitas ema veel loomi. Ta oli teinud peedisiirupiga piparkooke ja keetnud pekiga kapsaid. Sellised kapsad polnud varem just minu lemmikud, aga nüüd maitsesid suurepäraselt. Pimedas läksin oma endisse metsa ja näppasin jõulukuuse. Ema ei tahtnudki, et ma kuuse toon, aga ma ikka tõin, panin külge mõned ehted ja leidsin ka paar küünalt.
Õhtul istusime emaga vaikselt ja jälgisime küünalde põlemist.
Järgmisel nädalal pidime veel koolis käima, lahti saime alles 31. detsembril, koolipäev oli tavalisest lühem. Ilm oli vihmane ja pime, pilved madalal.
Keskööl kutsusid Kärga poisid mind ka uut aastat vastu võtma. Neil olid mõned venelaste valgustusraketid. Neli raketti läksid ilusti üles, aga viies oli märjaks saanud. Algas 1949. aasta. Koolivaheaeg läks igavaks, sest olid sulad ja udused ilmad.
9. jaanuaril käisin onu Taaveti pool vanaema Leena matustel, vanaema suri 2. jaanuari õhtul. Taavet oli ise kirstu teinud ja vanaema soovi järgi pandi talle pea alla tema laste kirjad esimesest ilmasõjast, Vabadussõjast ja minu isa kirjad vanglast. Tegime kirstukaanele papist risti, mille hõbedaseks värvisime. Isale jõudis teade tema ema surmast alles nädala pärast.
Kui keegi meil külas käis, siis ei räägitud enam uuest sõjast ega Venemaa võimu alt pääsemisest, vaid kolhooside tegemisest ja küüditamisest.
Jaanuaris sulatas ja külmetas vaheldumisi, aeg-ajalt oli hirmus tuisk. Jäin internaati, sest see oli parem kui pikk kodutee tuisus.
Koolis oli pidevalt kuulda arreteerimistest. Nn kulakutele pandi peale tohutud maksud ja kui neid maksta ei suudetud, võeti võla katteks kogu varandus.Õhtuti, kui teised internaadis pärast õppimist süüa tegema või magamisruumi läksid, jäin ma suure lambi alla üksi ja kirjutasin päevikut. Meie järelevaataja oli õpetaja Aulis ja tema keelama ei tulnud, et üksi lambiõli kulutan.
Veebruari alguses tuli üks naine Tartust kooli kontrollima, ega meil täisid pole. Meie klassist ei olnud neid kellelgi, aga anti käsk poiste pead kiilaks ajada. Paarikümnekraadine külm vaheldus sageli sulaga ka veebruaris.
i
PAUL TOOTS
