Järg 28. jaanuaril ilmunud osale
Paar aastat hiljem avastas NKVD organisatsiooni ja noored arreteeriti.
Heldur arreteeriti 23. novembril 1950, ta oli siis 16 aastane ja talle mõisteti viis aastat.
1948. aasta kevadel olid jälle kehvad ilmad. Aprilli lõpus sadas mitu päeva lund ja oli väga tugev külm tuul. Maja katus lasi minu lappimisele vaatamata vett läbi ja meil oli mure, et toa lagi langeb varsti sisse. Laaste polnud piisavalt, kõik plekitükid olid ära kasutatud.
Meie kandis taheti hakata kolhoosi organiseerima. Jälle räägiti kulakute ja rahvavaenlaste likvideerimisest.
Punaste lippude all paraadile!
Aprilli viimasel õhtul käis Kiima Eedu meil ja Kägrade pool ja käsutas kõiki järgmiseks hommikuks Voldi kooperatiivi ette paraadile. Kooperatiivi eest mindavat kolonnis punaste lippudega seltsimaja juurde. Seal olevat aktus ja pärast tants. Oskar naeris, et las Kiima tantsib, temal on vaja hakata viina ajama. Õhtul oli nii hirmus äike, et kartsin, et lööb maja põlema. Selle peale läks ilm üleöö uskumatult soojaks, Oskar arvas, et on ligi 30 kraadi.
Meie keegi Volti paraadile ei läinud.
Hommikul käis Moora, kes elas teisel pool Piljani heinamaad, Kägrade pool, ja tahtis koos nendega paraadile minna. Kägra Eedu ütles, et tema on haige ja poisid on kuhugi kadunud. Kui Moora meilt läks, nägin, et tal olid jalas minu isa pruunid tanksaapad.
Pärast maipühi üritasin põldu harida. Vallast käidi pidevalt riigilaenu pressimas. Küsiti 100 või 200 rubla. Ema andis 30 ja oldi sellega rahul, aga iga natukese aja järel tuldi ju uuesti.
Ema lootis, et isa pääseb varsti koju, ta oli unes näinud, et isa tuleb, kui kased hiirekõrvul on.
Elmar ja Oskar ajasid pidevalt viina ja jõid ka ise tihti.
Mai keskel tõmbasime kartulivaod sisse ja viisime põllule sõnnikut.
Panin tähele, et meie laotasime sõnnikut hanguga, uusmaasaajad aga kätega
Meie metsa ja Tormi metsa vahelisele heinamaale lõid mustlased oma laagri üles. Nendega olid hädas nii taluinimesed kui miilits, sest nad käisid vargil, aga kellegi hammas neile peale ei hakanud.
Ema võttis juuni alguses ühe kümneaastase poisikese, keda tema ema toita ei jõudnud, ajutiselt meile. Poisi nimi oli Viktor Petrit, ta vaatas meie lehmade järele. Kägrad lõpetasid metsast uudismaa tegemise ära, et nagunii on kolhoosi minek ja võetakse kõik ära. Metsast tõid nad ainult kaski, et viina ajada. Aeg-ajalt nähti sõjaväeronge Tabivere jaamast läbi sõitmas, oli nähtud ka trellitatud akendega vaguneid ja räägiti küüditamisest.
Uus küüditamishirm
1948. aasta jaanipäeva eel liikusid jälle kuuldused, et võib puhkeda sõda, aga enne seda tuleb suur küüditamine. Otsustasime emaga, et küüditajatele end kätte ei anna, vaid läheme metsa. Ema pani metsa kaasa võtmiseks asjad valmis.
Viisime hobusega toidukraami Karinale ja olime mõne öö ka ise seal. Ilm oli vihmane, metsas oleks olnud raske.
Mõne päeva pärast tulime koju tagasi. Räägiti, et suur küüditamine oli olnud nii Lätis kui Leedus.
Juuni lõpus hakkasime emaga heina niitma.
Tundsin muret, et olin kaotanud oma õpilaspileti, järgmisel sügisel lootsin aga Saadjärve kooli pääseda. Õpetaja Maldar ütles kord Raigastvere koolis, et nõukogude korra ajal on õpilaspilet sama tähtis dokument kui pass ja seda ära kaotada ei tohi. Kui kaob, tuleb teatada miilitsale ja taotleda dublikaat.
Ühel vihmasel päeval, kui muud nagunii teha ei saanud, kõndisin Saadjärve vallamajja miilitsat otsima. Seal ütles vallakirjutaja, et miilitsat pole, teda asendab Äksi miilits, kes elab Lähtel. Kõndisin siis Lähtele. Vallamajas miilitsat kohal polnud, mul soovitati teda koju otsima minna, et elab sealsamas lähedal väikeses majas. Jõudsin väikese osmiku juurde maantee lähedal orus, mille ukse ees kasvas kidur puu. Koputasin uksele ja aknale ja käisin mitu tiiru ümber maja, kuid keegi elumärki ei andnud. Tulin uuesti maanteele ja hakkasin tagasi astuma. Tee peal tuli üks mees vastu, kellelt veelkord miilitsa järele pärisin. Tema vastas, et tõesti ei tea, aga kas siis Äksi nõid ka ei teadnud, kus miilits on. Jäin talle lolli näoga otsa vaatama ja siis ta selgitas, et sa, poiss, tuled ju otse Äksi nõia poolt, selles majas elab Elisabeth Jürgens (Hermiine Elisabeth Jürgens).
Minuga juhtus järelikult nii, nagu Jeesus mäejutluses ütles: “Õndsad on need, kes vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik”.
Otepääle ekskursioonile
Juuli alguses sadas pidevalt ja ema käskis mul toa taha uue vundamendikraavi kohale siloaugu kaevata. Vooderdasin augu vanade lauajuppidega ja hakkasime seda märja heina ja nõgestega täitma, enne lasime veel hekslimasinast läbi.
Sain teada, et Raigastvere kooli õpilased lähevad Otepääle ekskursioonile. Tahtsin ka väga minna, kuigi enam selle kooli õpilane polnud. Kooli juurde ei tihanud ma ekskursiooni alguseks minna, aga et teised läksid juba eelmisel õhtul Tartusse ja ööbisid seal ühes koolimajas, et päeval linna vaadata, sõitsin ma järgmisel päeval ise rongiga Tartusse. Läksin Toomele lootuses, et sinna nad ikka tulevad. Teised märkasidki juba kaugelt mind ja kutsusid endaga kaasa. Pärast lõunat sõitsime rongiga Palupera jaama ja sealt 6-
Käisime Otepää linnamäel ja Pühajärve ääres. Meie, teised, käisime ainult põlvini vees, aga Väino Pärn, kes ujuma läks, pidi ära uppuma. Kui ta veest kätte saime, oli juba lausa sinine.
Järgmisel hommikul läksime jälle Paluperra rongi peale. Jaamas rääkis õpetaja Maldar, kust on tulnud Otepää ja selle koha teine nimi Nuustaku. Otepää tähendab karu pead, Nuustaku olevat aga tulnud saksakeelsest sõnast der Nustag ehk pähklipäev. Nimelt olevat kohalik mõisnik lubanud ühel päeval mõisa metsast pähkleid korjata ja selle päeva nimest kujunenud kohanimi. Ta rääkis, et sealsamas Nüpli järve ääres elab Gustav Wulff, siis juba 83 aastane, kes on teinud laulu “Õrn ööbik, kuhu tõttad sa”. Õnneks oli minu elu esimese ekskursooni ajal ilm päikesepaisteline.
Ema oli vahepeal kokkuleppele saanud, et võime Maarja tee äärest Ulpesoost veel heina teha. Ta oli selle heina ka juba maha niitnud.
Sealt saime korraliku hobusekoorma.
Et sain kevadel 16, tuli mul hakata passi taotlema. Selleks tuli mul minna Maarja-Magdaleenasse sünnitunnistuse järele, sest minu sünd oli regitreeritud sealses kirikus. Sinna oli
Saime emaga oma siloaugu täis ja katsime saviga korralikult kinni.
Kägra Oskar turtsus minu peale, et olevat minu pärast tappa saanud. Tormi metsas oli pidu olnud. Oli lõke tehtud, samagonni joodud ja ka tantsitud. Reino Meos mängis akordioni. Oskar tantsida ei osanud ja võttis muidugi viina. Parajasti oli üks mees Voldist hüüdnimega Kase-Paks ringi käinud ja otsinud, kellega kakelda saaks. Oskar oli talle vintis peaga öelnud, et sul on lõkke ääres nägu roosatama läinud nagu Äksi leeritüdruku p…. Selle peale oli tal silmist sädemeid löönud. Aga mina olevat süüdi sellepärast, et olevat talle kevadel seda ütlemist õpetanud.
i
PAUL TOOTS
