Järg 19. novembril ilmunud osale
Arreteerimised jätkusid, kuid inimesed lootsid ikka USA sekkumisele ja ootasid uut sõda.
Koolis hakkas vene keelt õpetama Maldar. Möödunud aastal ei saanud ma vene keeles küll rohkem selgeks kui paar sõna.
Ema sai teada, et tema sugulane Evald Kont oli metsavennana haavata saanud, ei andnud end aga püüdjatele elusalt kätte, vaid laskis end maha. Metsast rünnati järjest ka punaseid.
Viljavarujad võtsid kõigepealt oma
Mõnel pool tulid viljavaruja ja kohalik kommunist otse viljapeksumasina juurde ja võtsid kõigepealt ära riiginormi. Kui see jagu täis, võeti masinalt rihm maha ja viidi masin järgmisse tallu. Mõnel pool lasti ühes talus kogu vili ära peksta ja võeti siis ära mitme talu norm, et talunikud pärast omavahel klaariksid.
Oktoobripühade ajal räägiti, et jõulud tulevad juba vabas Eestis. Mina ei uskunud enam midagi. Millal üldse tulevad järgmised jõulud, ehk saja aasta pärast?
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>Meie uusmaasaajate viin läks hästi, kogu aeg käisid ostjad. Nad käisid puskarit ka Tartu turul müümas, kohapeal joomiseks.Isa käest tuli kiri, et jõudis Leningradi.
Novembris peeti Saksamaal sõjaroimarite üle kohut: suurem roimar väiksema roimari üle!
Detsembris käisime Kägradega nende hobusega Laeva metsas puid tegemas. Puudusin koolist nädala, kuid tõendit ei viinud. Kui Maldar küsis, kas olin haige, ütlesin, et lõikasin riigile metsa.
19. detsembril pidi olema täielik kuuvarjutus, aga et ilm oli pilves, polnud näha midagi. Mitu päeva tuiskas ja kooli minna oli raske, sest suusad vajusid läbi pehme lume.
Rõõmutud pühad
24. detsembril oli pärast lörtsiilmu külm. Vanasti oli sel päeval jõululaupäev, nüüd läksin kooli. Koolivaheaeg pidi algama alles 29. detsembril ja kestma 10. jaanuarini.
Koolis polnud mul mingit tahtmist õppida. Mõtlesin, et isa viidi Venemaale ja küllap viiakse varsti meidki. Naabri Mari muudkui saatis meid sinna.
Kägrad ütlesid, et toogu me endale oma endisest metsast jõulukuusk. Valasin lambarasvast ka mõned küünlad.
31. detsembril ajasime Kägra Oskariga õues radu lahti, õhtul läksin vara magama.
Kuu aega ei kirjutanud päevikusse midagi. Kuulsin, et kellelgi oli päevik leitud ja on nüüd vanglas, sai 25 aastat. Arreteeritud oli ka neid, kellest päevikus juttu oli. Senised märkmed peitsin rehetoa lakka liiva ja linaluude alla, paremat kohta ei leidnud.
Sõbra surm
Jaanuari lõpus tuli Meose Veljo ühel õhtul meile ja kutsus, et läheme Elkeni Unot vaatama, temaga on päris halvasti.
Uno, kes septembris 15 oli saanud, põdes sügisel raskelt leetreid, läks vara välja, jäi ajukelmepõletikku ja põdes siiani.
Elkenite poole jõudsime videvikus, Uno oli suures toas voodis. Katsusin temaga rääkida, kuid ta ei tundnud meid enam ära.
Uno ema ütles, et jätke Unoga hüvasti, ta läheb varsti meie juurest ära.
Olin kohkunud ja kurb. Kui lapsed olime, oli Uno mu parim sõber, käisime teineteise pool mängimas ja saatsime teineteist mitu korda vastastikku koju, nii et see minek kestis mitu tundi.
Ta oli minust kaks aastat vanem ja õppis juba Saadjärve koolis, seepärast ei puutunud me viimasel ajal enam tihti kokku.
4. veebruaril Uno suri ja maeti Äksi.
10. veebruaril olid valimised, ka ema pidi minema.
Märtsis liikusid taas jutud Churchili kõnest ja lubadusest anda Nõukogude Liidule löök.
1. aprillil 1946 toimus Võrumaal Sõmerpalu vallas Määritsa talus lahing NKVD ja metsavendade vahel. Surma sai kümme meest ja kolm naist, kedagi elusalt kätte ei saadud ja laibad põlesid koos majaga.
i
PAUL TOOTS
