Järg 17. septembril ilmunud osale
4. detsembril, kui koolist tulin, askeldasid kehvikud meie loomadega. Viidi ära hobused, lambaid ja lehmi, ka kanu.
Peaaegu iga päev saime teada kellegi äraviimisest.
Nüüd tegin koolitöid tattnina valgel, sest see võttis vähe õli. Tattnina oli selline valgusallikas, mis tehti tindipotist. Potti pandi petrool või bensiin, läbi korgi peenike vasktoru, milles puuvillane taht. Selline lamp andis valgust veerandi jõuluküünla jagu.
Toiduostjad, vargad ja kerjajad
Ühel päeval käis meil kotipoiss, kuid ei kerjanud, vaid ostis kaks puuda rukkijahu. Pihkvas pidi klaas jahu kuussada rubla maksma. Sama poiss käis meilt mitu korda ostmas, aga tavalised kotipoisid, kes vagunikatustel ja trepiastmetel sõitsid, olid kerjused ja vargad.
Tavaliselt tuldi, küsiti leiba ja luba natuke aega küdeva ahju ees istuda. Kus nad öösiti olid, seda me ei teadnud. Ööseks ei julgenud me kedagi jätta, mõnel pool tapeti pererahvas öösel ära. Kerjamas käisid ka lapsed ja naised.
Koolis jagas õpetaja Maldar lastele kooli raamatukogu raamatuid, mis oli kästud ära põletada, sest pole nõukogude korrale sobivad. Maldar ütles, et juba Heine on öelnud: kes alustab raamatute põletamisega, see lõpetab inimeste põletamisega. Mina sain ka kaks raamatut.
Kui koolist koju jõudsin, olid meil jälle “külalised” — naabri-Eedu ja Kikas, mõlemal vintpüss kaasas.
Kikas küsis, kas meil on võõraid majas, ja kui vastasime, et ei ole, siis teatas, et nad lähevad tagatuppa nõu pidama. Sisenesid sinna laskevalmis püssidega, kuid siis tõmbasid ukse kinni ja oli kuulda, et avati kapiuksi.
Poole tunni pärast tulid kommunistid ja vabastajad tagatoast välja ja küsisid, millal Albert Toots viimati siin käis. Ema ütles, et istugu tagatoas ja oodaku, võib-olla tulebki. Ta on ammu merepõhjas ja eks surnud ikka käivad elusatele kätte maksmas.
Omad panid vangi
14. detsembril pandi vangi Aleksander Saar, kes läks jalgsi linna sugulastele süüa viima, kott seljas. Tee peal võtsid NKVD mehed ta kinni. Naisele oli öeldud, et ei tulegi enam tagasi. Saar mobiliseeriti enne venelaste tulekut Saksa sõjaväkke, kuid pages enne, kui vormi selga sai. Ta oli tegelikult meelsuselt kommunist. Nüüd siis panid omad ta kinni.
Ema käis iga nädal korra isale linna vangimajja pakki viimas. Seal, paki äraandmise järjekorras oli üks naine rääkinud talle õudse loo. Oli tulnud hommikul mööda Narva maanteed jalgsi Tartusse, seljakott seljas. Peale paki mehele oli seljakotis olnud veel liha, käeotsas piimamannerg ja mune. Üks naine oli Raadil vastu tulnud ja küsinud, kas ta viib piima turule. Tema oli vastanud, et jah, on piima ja natuke mune ja liha ka. Võõras naine oli öelnud, et liha ta ei jõua osta, aga piima ja mune võtaks küll, aga et tal pole piimanõud kaasas. Oli kutsunud ta majja kaasa. Oli kutsutud tuppa ja jäetud sinna istuma, ostja oli öelnud, et läheb nõud otsima. Naine oli kuulnud, et midagi tilgub kõrvalruumis ukse taga. Ta oli ukse lahti teinud ja näinud, et seal olid tapetud inimesed jalgupidi üles riputatud nagu tapetud sead. Naine ei julgenud enam uksest välja minna, vaid lõi mannerguga akna katki ja põgenes Raadi parki. Kuulis ka, et teda aeti taga, kuid ei saanud aru, mis keelt teda jälitanud mehed omavahel rääkisid. Naine oli peitnud enda tiigi äärde madalatesse põõsastesse. Mehed olid temast mitu korda mööda käinud, kuid ei osanud nii väikestesse põõsastesse vaadata. Seda, et seljakott alles jäi, oli ta märganud alles siis, kui kesklinna jõudis. Teised järjekorras seisnud oli öelnud, et on ka kuulnud, et inimesi tapetakse ja tehakse vorstiks. Priskemaid maanaisi oli kaduma läinud ja kotipoisse tapeti ka, neid ei teadnud keegi üle lugeda.
Jõululaupäev oli koolipäev
18. detsembril käidi meil jälle varandust ära viimas. Nende konfiskeerimiste kohta on koostatud ka protokoll, mille koopiat sain näha 1993. aastal, kuid see ei lähe kaugeltki tegelikkusega kokku.
Sellel päeval tuli üks Voldi naine meilt endale lehma viima. Õhtul tuli veel heinte järele, kuid kukkus laudalakast alla ja vastu seasulgu põlve lõhki. Ema pakkus, et seob kinni, kuid naine ütles, et pole vaja.
Sigu meil enam sel ajal ei olnud, tapeti varem ära. Ema lubas kevadel Voldi laadalt põrsa osta, kui laatasid üldse enam peetakse. Õhtul käisid meil jälle Venemaa kerjajad, kuid ema saatis nad minema, et olgu omal kodumaal, meil endalgi sante küllalt.
Koolis sain teada, et koolivaheaeg on 31. detsembrist 9. jaanuarini. Võib juhtuda, et antakse vabaks jõulu esimene püha, kuid jõululaupäev on kindlasti koolipäev.
Kui jõulude eel ühel päeval koolist tulin, tuli mulle Juuli Jõgar tee peal vastu, meie lehm nööriga järel. Kodus oli hobulaenutuspunkti vanker lakaluugi all ja parajasti pandi Juuli jaoks heinu vankrile. Päeval oli Ilmar Kukk Voldist käinud ja isa jalgratta ära viinud. Isal oli võidusõidu ratas. Miitra Ants rääkis päeval koolis, et Kukk oli ka nende jalgratta ära viinud. Oli öelnud, et rattal on mustad leistangid, see on Saksa sõjaväe ratas.
Ühel päeval nägin koolist tulles, et võõrad lapsed mängivad meie õues. Ema ütles, et saunamajja kolisid uusmaasaajad, perekond Kägra — Eduard ja Alma kolme tütre ja kahe pojaga, üks poeg olevat mobiliseeritud Punaarmeesse. Nad olid Venemaa eestlased, tulnud Leningradi oblastist.
i
PAUL TOOTS
