Järg 10. septembril ilmunud osale
Kooli tuli uus poiss perekonnanimega Leego, Tartust pärit. Tema hakkas emaga elama Küti Juhani juures. Isast ta ei rääkinud. Nende maja oli linnas ära põlenud. Tulime temaga koos koolist koju. Tema polnud huvitatud padrunitest ja pommidest, sest oli neid Tartus küllalt näinud. Ta teadis palju roppe laule, millest jälle mina huvitatud polnud.
Ühel päeval õpetas Maldar meile koolis Nõukogude Liidu hümni ja rääkis, et selle iga sõna on väga tähendusrikas ja eriline!
Iga päev lisandus uudiseid arreteerimistest. Järjest viidi ära taluperemehed, kes olid olnud Omakaitses, samuti need, kellel seda süüd polnud.
Ühel õhtul käis Johannes Aaslav meil ja nad arutasid isaga, kas peaks kuhugi peitu minema. Oldi ühel nõul, et metsavendade juurde minna ei tasu, sest talv on ukse ees. Parem oleks minna kuhugi kolkasse.
Isa arvas, et temal pole kuhugi minna.
Kooliteel granaat pihku
Ühel päeval novembrikuu keskel tulin koolist Õunmaa kaudu. Tuju oli kehv ja ilm ka pilves. Mulle tuli vastu Rein Tüvi, kes elas emaga Õunmaa saunas. Tema koolis käia ei viitsinud. Pildus põllupeenral Saksa granaati. Andis selle minu kätte ja pakkus, et ostku ma ära. Saatsin ta p… ja ütlesin, et sellel pole sütikutki sees, pildugu, kuni väsib.
Lisaks sellele läks tee peal katki mu pastlanahast ranitsa kinnitus, nii et ranits kukkus tagumiku peale ja jäi rippuma, kaas allapoole. See vihastas mind veelgi. Koju jõudnud, panin selle loo kohe oma päevikusse kirja.
Endiselt räägiti nii kodus kui koolis arreteerimistest. Isa oli kuulnud, et kogu eesti rahvas kavatsetakse Siberisse viia, Kaukaasiast olevat juba mitmed rahvad ümber asustatud.
Detsembris rääkis isa, et olevat kuulnud, et sakslased tulevad tagasi. Riia olevat juba venelaste käest ära võetud. Isa arvas siiski, et kõik jutud pole tõsi.
Novembri lõpus oli maa külmunud ja õhuke lumekord maas. Sellest polnud rohkem abi, kui et kooliteed oli veidi valgem käia. Koolitükke tegin väikese viieliinilise petrooleumilambi valgel.
Isa arreteerimine
22. novembri õhtul ärkasin varsti pärast uinumist kloppimise peale. Uksele taoti nii, et maja värises. Sisse tulid vene keelt kõnelevad NKVD-lased, oli kuulda ka eestikeelset juttu. Kuulsin sõna “arreteerimine”. Algas läbiotsimine. Tuustiti läbi ka kõik kõrvalhooned. Mind aeti sängist välja, et voodi põhukoti alla vaadata. Isa riided kirjutati üles ja kästi alles hoida, kuni müüki lähevad. Isa pani end riidesse, võttis toidupaki ja läks. Meile öeldi, et ta viiakse Saadjärve vallamajja, mis oli Voldist kuus kilomeetrit Koogi poole, Kõdukülas.
Magama ei suutnud ma enam jääda. Hommikul läksin kooli ja seal rääkis Elkeni Uno, et ka tema isa viidi öösel ära. Kui mind koolis küsiti, ei suutnud ma midagi öelda, seisin ja olin vait.
Hiljem saime teada, et samal ajal arreteeriti ka isa tädipoja väimees Eduard Koll Kuremaalt Kooli talust ja tema vend, hiljem ka Eduard Kolli naine ja lapsed.
Järgmisel päeval tuli Endla Suup meid vaatama, et kas oleme alles. Nende kodu oli täielikult maha põlenud. Ta jäi meil olles kõrgesse palavikku.
25. novembril käis ema vallamajas isale sooje riideid järele viimas. Isal oli jalg Esimeses maailmasõjas läbi lastud ja see kartis rohkem külma.
Järgmisel päeval läksime emaga vallamajja isa vaatama. Tee oli kiilasjääs ja hobusel suvised rauad all, ei püsinud püsti. Jätsime hobuse Karina poole ja läksime jalgsi edasi. Voldi alevikku sisse ei läinud, vaid läksime Vestli aia tagant Koogi teele. Vallamajas öeldi, et see grupp vange on juba Tartusse edasi saadetud.
Vabadus tähendab õigust röövida!?
Kui 27. novembril koolist tulin, olid meil jälle läbiotsijad, peamiselt omakandi mehed. Roobert küsis minu käest, kus on talu kuld- ja hõbeasjad! Siis võttis ta isa saapad, tõmbas need endale jalga ja oma pastlad riputas nöörepidi püssi kõrvale kaela. Ka minul kästi saapad maha võtta, kuid need olid väikesed ja ei mahtunud kellelegi jalga.
Koogilt oli arreteeritud Jaan Peetsalu. Tema pojast, kelle nimi on samuti Jaan, sai hiljem Saadjärve koolis 1949. aastal minu koolivend — kuni märtsiküüditamiseni.
Paari päeva pärast oli meil uus läbiotsimine, asjameesteks Eedu ja Roobert ja Kikas Voldist, ühte ei tundnud. Kõik olid relvastatud. Ristikheinte tagant oli üles leitud meie riidekraam — linased kangad, voodiriided, kasukad. Neid asju parajasti jagati, kui ma koolist tulin. Kõik keerasid endale suured pambud kokku, nii et vaevalt tõsta jõudsid. Võõras mees ei võtnud midagi, ema arvas, et see oli miilits. Kui ära minema hakkasid, küsis Kikas minu käest, et kus on teie sugulane Albert Toots. Ütlesin, et kusel. Selle peale tahtis ta mulle püssipäraga virutada, aga hüppasin eest. Arvasin, et Albert on ilmselt Soome lahe põhjas, aga seda ma ütlema ei hakanud.
Kikas oli oma nime väärt, täielik kekats.
Niikaua, kui kehvikutel varandust võtta oli, oli vabadus hea küll. Sellele, mis edasi saab, ei mõelnud keegi. Naabri-Eedu kiitis suureliselt meie kaerapõldu: “Näe, kui ilusa kaera on Toots mulle kasvatanud!” Kõigile kehvikuile jätkus midagi, kuni sai otsa see “vabadus”.
30. novembril pani ema Endla riidesse ja saatis nende tollasesse elukohta, ta oli juba tervem. Endla isa pääses arreteerimisest, sest nende pere oli paljaks põlenud.
4. detsembril, kui koolist tulin, askeldasid kehvikud meie loomadega. Viidi ära hobused, lambaid ja lehmi, ka kanu.
Peaaegu iga päev saime teada kellegi äraviimisest.
Nüüd tegin koolitöid tattnina valgel, sest see võttis vähe õli. Tattnina oli selline valgusallikas, mis tehti tindipotist. Potti pandi petrool või bensiin, läbi korgi peenike vasktoru, milles puuvillane taht. Selline lamp andis valgust veerandi jõuluküünla jagu.
Toiduostjad, vargad ja kerjajad
Ühel päeval käis meil kotipoiss, kuid ei kerjanud, vaid ostis kaks puuda rukkijahu. Pihkvas pidi klaas jahu kuussada rubla maksma. Sama poiss käis meilt mitu korda ostmas, aga tavalised kotipoisid, kes vagunikatustel ja trepiastmetel sõitsid, olid kerjused ja vargad. Tavaliselt tuldi, küsiti leiba ja luba natuke aega küdeva ahju ees istuda. Kus nad öösiti olid, seda me ei teadnud. Ööseks ei julgenud me kedagi jätta, mõnel pool tapeti pererahvas öösel ära. Kerjamas käisid ka lapsed ja naised.
i
PAUL TOOTS
