Möödunud aasta lõpus ilmus kirjastuse Hermes vahendusel Kätlin Kaldmaa lasteraamat „Neli last ja Murka”, mille on illustreerinud Angelika Schneider. Üks esimesi paiku, kus Kätlin ja Angelika uut raamatut esitlesid, oli Jõgeva Linnaraamatukogu. Midagi imelikku selles pole, sest Kätlin on pärit Voorelt ja Angelika Jõgevalt.
“Neli last ja Murka” on lugu sellest, kuidas kolm õde ja vend paariks nädalaks maale vanaema juurde viiakse — selleks, et nende vanemad pere majakraami vahepeal segamatult uude kodusse ümber kolida saaksid. Vanaema majapidamises on üheks tähtsaks tegelaseks hundikoer Murka, kes on nii kõva huntidega võitleja, et kutsutakse ühel ööl isegi kolhoosi lambaid kaitsma. Ent kui vaja, suudab ta ka väikevend Oskari ääretult kolhoosipõllult kõrge rukki seest üles otsida. Vanaema juures juhtub üldse lastega hoopis teistsuguseid asju kui kodus ja sellepärast ongi tema juures veedetud aeg nii eriline.
Raamatus kirjeldatud sündmused pärinevad Kätlini enda lapsepõlvest ja ajapikku “kristalliseerununa” tahtsid need juba ammu tema seest välja paberile saada, ent igapäevatöö kõrvalt ei jäänud tal lihtsalt aega neid kirja panna: leiba teenib ta tõlkija, kirjanduskriitiku ja ajakirjanikuna (ta on raamatuajakirja Lugu peatoimetaja). Siis aga avanes Kätlinil võimalus mõnda aega töötada Islandil Siglufjörduris asuvas kirjanike loomemajas. Seal polnud muid asju segamas ja võis keskenduda selle ereda lapsepõlveloo kirjapanekule.
„Ega see lihtne olnud. Pidin selleks end viie-kuueaastase lapse maailma tagasi mõtlema,” ütles Kätlin.
Pani lapse endas kirjutama
Raamatut lugedes on tunda, et see on tal siiski sajaprotsendiliselt õnnestunud. Lastekirjanduse uurija ja kriitik Krista Kumberg ütles möödunud aasta 18. detsembri Postimehes „Nelja last ja Murkat” arvustades veel ilusamini: ta ütles, et Kätlin on lapse endas kirjutama pannud ning et sellel lapsel on peale juhtunud asjade meeles ka tunded ja aistingud ja toonased arusaamad. Tõepoolest: raamatu tekst järgib üsna tõetruult lapse jutustamislaadi ning lapsepärast asjade märkamise, seostamise ja tähtsustamise viisi.
Eriti meeldejäävalt on autor kirjeldanud Murka kolhoosi lambakarja juurde “ öötööle” viimist ja laste muret tema elu pärast, samuti haruldase loodusnähtuse — keravälgu — ilmumist. Nii keravälgu loost kui ka Oskari rukkisse kadumise loost tuleb välja, et ehkki vanemad ja nooremad lapsed omavahel tihti n-ö positsioonisõda peavad, ollakse kriitilises situatsioonis tingimusteta üksteise eest väljas. Vanaemagi on “koredakooreline” ainult pealtpoolt, koore all on sooja südamega elutark inimene, kes oskab lastele parasjagu vabadust anda ja vajaduse korral nende hirme hajutada.
Ehkki Kätlin ja Angelika on tõesti mõlemad Jõgevamaalt pärit, said nad omavahel tuttavaks alles aasta tagasi ning lähemalt suhtlema hakkasid alles ühise raamatu tegemise käigus. Küll aga teadis Kätlin raamatukujundajana tuntud ja tunnustatud Angelika tegemisi varemgi niipalju, et otsustas oma esimese lasteraamatu käsikirjaga just tema juurde minna. Ning koostöö osutus mõlemale poolele meeldivaks.
Käisid ise raamatut trükkimas
Kätlinile meeldis see, et Angelika võttis raamatu illustreerimist kui põnevat mängu ning kasutas piltidel igasuguseid väljalõigatud või rebitud detaile – just nii, nagu lapsed seda teevad. Angelika meelest oli tore jälle see, et ehkki ta tegi asju ebatraditsioonilisel viisil, ei öelnud Kätlin kunagi, et nii pole hea või et nii ei tehta.
Kui Kätlin ja Angelika detsembris Jõgeva Linnaraamatukogus Jõgeva Gümnaasiumi ja Ühisgümnaasiumi lastega kohtumas käisid, rääkisid nad veel palju toredaid lugusid nende ühise raamatu (seda võib vabalt nii nimetada!) saamisloost. Näiteks sellest, kuidas nad otsisid internetist sellise Moskvitši mudeli pilti, millega Kätlini isa omal ajal oma töösõite sõitis ja millega vahel ka lapsi maale viis, samuti sellest, kuidas nad kahekesi Tartus Greifi trükikojas oma silmaga raamatutrükkimise protsessi kaemas käisid, et värvid piltidel tuleksid ikka niisugused, nagu peab. Tulidki lõpuks, kui masinaid natuke timmiti.
Kes natuke tähelepanelikumalt raamatu pilte ja teksti võrrelda viitsib, leiab palju vaimukaid haakumisi nende vahel. Üleüldse on tegemist raamatuga, mis nii lugedes kui vaadates mõnu pakub. Loodetavasti ei jää see kahe Jõgevamaalt pärit autori viimaseks koostööks.
i
RIINA MÄGI
