Iga lehetoimetaja teab vana turundusnippi, et kõige paremini müüvad lood ja pildid, kus peategelasteks on lapsed, loomad või ideaalis mõlemad korraga. Poliittehnoloogiliselt pole asi teisiti ja sestap käib erakondade vahel juba aastaid võistlus kõige lastesõbralikuma partei tiitli pärast.
Erakondade laste- ja perepoliitika käimatõukavaks jõuks on probleem, et Eesti loomulik iive on olnud pikemat aega negatiivne, rahvastik kahaneb ning vananeb. Kuigi 2010. aastal tõusis iive korraks plusspoolele, vajus see mullu tagasi miinusesse, kus on püsinud 1990. aastate algusest saadik.
Perspektiiv näib vilets, sest 1990ndate väikesed aastakäigud on jõudmas sünnitajaikka ja puht-matemaatiliselt ei ole lähemas tulevikus kõrvalise abita (loe: sisserändeta) võimalik Eesti rahvastikupüramiidi kandvat osa nooremaks muuta.
Eesti erakonnad on mõistnud, et valija ootab poliitikutelt sellises olukorras tegusid. Iibe positiivseks pööramise vajadusest on räägitud väga palju, välja on pakutud hulk meetmeid ja osa neist ka rakendatud, kuid mis on tulemata jäänud, see on kestlik positiivne iive ning rahvastiku kasv.
Kui kõik võimalikud lahendivariandid on läbi proovitud, aga probleemile pole ikkagi leevendust leitud, tuleb küsida, kas lahendust on otsitud õigest kohast? Kas valitud meetod on olnud õige?
Erakondade omalaadne võidujooks selle nimel, kes valutab kõige rohkem südant eestlaste iibe pärast, on kestnud juba enam kui kümnendi. Laste- ja peretoetuste teema pressis erakondade valimisagendasse Eesti suurim eraannetaja Aino Järvesoo, kes 2001. aastal käivitas algatuse “Igale lapsele 1000 krooni”.
Lastega perede majandusliku heaolu suurendamine on seejärel olnud erakondade üks tähtsamaid prioriteete. 2003. aastal kogus Reformierakond tuntust vanemahüvitise lubadusega ning siis võimule tulnud peaminister Juhan Parts deklareeris, et kui tema valitsuse ajal ei suudeta sündivust suurendada, võib valitsuse läbikukkunuks lugeda.
Iibe tõstmine raha abil
Populaarsust toonud vanemahüvitise tuules on IRL suutnud välja mõelda vanemapensioni, SDE võtnud eesmärgiks kolmekordistada 19-eurone lastetoetus ja Reformierakond tahaks selle muuta vajaduspõhiseks, et siis toetusmäär “mitmekordistada”. Kõigi nende meetmete sisuks on raha ja rohkem raha.
Üha kasvavad kulutused lastega peredele on küll tore, ent kas see viib meid väljasuremiskursilt kõrvale? Kas perspektiiv saada tulevikus kõrgemat pensioni innustab näiteks kahekümnendates noori veel üht last saama? Kas igakuise lastetoetuse tõus 60 euro kanti kõrvaldab ohutunde, mis väidetavalt takistab peredel kolmanda ja neljanda lapse saamist? Ma ei usu.
Siiski ei saa öelda, et toetustel pole mingit tähtsust. Pärast vanemahüvitise seadustamist 2004. aastal sündivus tõesti suurenes. Kasvas nende sünnitajate osakaal, kes olid seni mingil põhjusel lapse saamisega viivitanud. Eraldi toodi välja tõik, et sünnitama hakkasid karjäärinaised, kes varem ei soovinud kogeda lapsepuhkusele jäämisega kaasnevat sissetuleku märkimisväärset vähenemist.
Nõnda süvenes arvamus, et rahaga on võimalik sündivust suurendada. See mulje on osaliselt õige, sest kui ema töölt kõrvale jäämine ei too perele kaasa sissetuleku olulist vähenemist, siis võib lapse saamise otsus tulla tõepoolest kergemini kui enne 2004. aastat.
Ent samas teame sedagi, et vanemahüvitisest ei ole siiski kujunenud seda “miskit”, mis Eesti pered lasterikkamaks muudaks. Viljakas eas Eesti naise keskmine sündimuskordaja oli 2011. aastal 1,52, kuid rahva taastootmiseks peaks see olema vähemalt 2,1. Piltlikult öeldes hakkas vanemahüvitise kehtestamise järel küll rohkem naisi sünnitama, aga lapsi saadakse peresse üks-kaks, mitte kolm-neli, ja seda on iibe plussi pööramiseks vähe.
Lapsed ei tee vaeseks
Tegelikult pole laste saamisel majandusliku turvatundega väga palju pistmist, sest naiste sündimuskordaja on enamikus ja meist oluliselt rikkamates Euroopa riikides samuti allpool rahvastiku taastootmise piiri.
See tähendab, et väikeste perede probleem ei ole raha vähesus. Ja kui probleem pole rahas, siis ei saa seda ka rahaga lahendada. Poliitikutel on mugav üksteisega “võidelda” üha suurenevate peretoetuste kehtestamise nimel, et muuta perede olukord nende sõnul “turvalisemaks”, aga kokkuvõttes ei muutu iibeküsimuses seeläbi suurt midagi.
Need võitlevad poliitikud teevad hoopis karuteene, sest kui noortele inimestele alalõpmata rõhutada, et laste saamine on praegu kuidagi ebaturvaline ja alles pärast uue toetuse rakendamist saab see turvaliseks, siis see tekitabki püsivalt ebaturvalise õhkkonna.
Kui tuntud poliitik ütleb, et vaesus on Eestis kolmanda lapse nägu, siis millise sõnumi see küll noortele võiks saata? Innustava kindlasti mitte, pigem hoiatava.
Vahest ei peaks seostama perepoliitilistes seisukohavõttudes laste saamist igal võimalikul juhul raha ja toetustega, sest pikapeale süveneb mulje, et lapsed ongi sedavõrd kallid, et neid pole kõrvalise abita võimalik üles kasvatada, kui pole just rikaste ja ilusate killast.
Mõistagi on laste kasvatamisega seotud kulud. Ent seejuures ei ole probleem tihtipeale selles, et raha on vähe, vaid selles, et ka seda vähest ei osata otstarbekalt kulutada. Tegelikult hoolitseb riik ja omavalitsus Eesti perede eest juba üsna hästi, kuid arvata, et riik kõigi ja kõige eest peab hoolitsema, pole reaalne.
ARVED BREIDAKS,
kolme lapse isa
