Meie lapsed näevad ja kuulevad ning saavad aru palju rohkem, kui me arvatagi oskame, kuid lapsed on kodule lojaalsed. Ükskõik millised on vanemad, lapsed armastavad neid ega taha neile probleeme, lapsed ei taha kodustest asjadest rääkida.
Meil on Eestis seadusega kehtestatud abivajavast lapsest teatamise kohustus. Kas inimesed teavad sellest ja kas nad teatavad, kui teavad, et mõni laps abi vajab?
Abivajav laps on laps, kelle puhul pole tagatud tema turvatunne, areng või heaolu. Lastega töötavad spetsialistid minu kogemuse järgi teavad sellest. Ja nad teatavad. Kuigi tihti ütlevad väikestest kohtadest pärit inimesed, et ta on ju mu naaber, äkki see on pealekaebamine…
Minu hinnangul on see ühiskondliku kultuuri küsimus. Räägime näiteks koolikiusamisest ja muust vägivallast. Arusaam, et kiusamisest või väärkohtlemisest rääkimine on kaebamine, on hakanud õnneks muutuma, aga päris välja juuritud see veel pole. Ikka arvab osa kaaskodanikke, et perevägivald on pere siseasi, pere teab ise, mida teeb. See pole nii. Vägivallast teatamine on vägivalla lõpetamiseks ja inimeste kaitsmiseks ainuõige tegu.
Kas lapsed räägivad, kui kodus on vägivalda?
Lapsed on kodule lojaalsed. Ükskõik millised on vanemad, lapsed armastavad neid ega taha neile probleeme. Lapsed ei taha kõva häälega kodustest asjadest rääkida. Et kodune olukord pole kiita, seda saab välja lugeda laste käitumisest ja olemisest. Öelda, et peres toimuv vägivald lapsi ei puuduta, kui see pole suunatud otse nende vastu, on ekslik. Lapsed on väga puudutatud sellest, kui vanemad omavahel tülitsevad, ning see paistab välja lapse käitumises. Täiskasvanute asi on osata neid märke lugeda ja nendest aru saada. Mõni laps tõmbub endasse ja muutub kurvameelseks. Mõni muutub vastupidi väga agressiivseks ja elab end sel kombel välja. Lapsel võivad tekkida mitmesugused käitumisraskused. Me peame aru saama, et iga halvasti käituv laps on tegelikult õnnetu laps. Tavaliselt on halva käitumise taga hirm, mure või täitmata vajadus. Mõni laps põgeneb sõltuvustesse, mõni sõna otseses mõttes jookseb kodunt ära või ei tule enam kooli. Kodune pidev pinge võib tähendada, et laps ei saa end ka välja magada, kui vanemad öösiti kodus tülitsevad. Magamatuse tõttu ei suuda ta õppetööle keskenduda. Kui muremõtted peas, ei suuda laps keskenduda. Ta peaks koolis seitse-kaheksa tundi pingeliselt töötama, ent ei suuda, sest mure võtab võimust – mis kodus toimub, kui koju lähen, mis siis saab…
Läheb lapsel kergemaks, kui ta oma mure ära räägib?
Mõnikord vaatan et kui lapsel on suur mure, milline on ta kehahoiak siis ja kui ta sellest murest lahti saab, muutub ka kehahoiak. Laps lausa füüsiliselt vabaneb pingest. Jagatud mure on pool muret ja see on ka tegelikult nii. Aga ainult rääkimisest ei piisa, vaja on ka tegutseda, et olukorda muuta. Kui lapsele on vaja stabiilsemat keskkonda, siis koolid, kus on õpilaskodu, saavad seda pakkuda. Loomulikult ei lahenda õpilaskodu kogu probleemi.
Kui nähakse, et lapsel on probleem, näiteks ta ei käi koolis, siis sageli hakatakse tegelema lapsega – pakutakse järeleaitamistunde, mõjutatakse koolis käima. Kogu abistav võrgustik tegeleb lapsega. Ent kui mure saab alguse kodunt, siis tuleks põhilised ressursid suunata vanemate aitamisele. Ainult lapse aitamisest pole kasu, kui koduses keskkonnas midagi ei muutu.
Perevägivallal on mitu erinevat nägu.
Üks on laste vastu suunatud vägivald ja sellest saavad kõik aru, et see last mõjutab. Keegi ei vaidle vastu, et seksuaalne vägivald laste vastu on kuritegu. Kui räägime füüsilisest vägivallast ja emotsionaalsest vägivallast, siis see on siiani paljude inimeste jaoks keeruline küsimus: kas lastele tõesti ei või vitsa anda? Ja meie seadus ütleb, et ei või jah! Ma näen seda, et lapsevanemad ei karista oma last lihtsalt karistamise pärast, vanemad teevad seda reeglina ikkagi selleks, et laps kasvaks paremaks inimeseks. Osa vanemaid lihtsalt ei oska midagi muud kasutada. Neid vanemaid tuleb aidata ja õpetada neile võimalusi kasvatada oma laps tubliks inimeseks ilma vitsata. Küsimus on oskustes ja teadmistes.
Kui vanemal on n-ö tass tühi, ta on depressioonis ja ei jaksa, siis on tema süütenöör väga lühike, vanem läheb kiiresti endast välja. Siis on jällegi vaja aidata lapsevanemat, miks ta on väsinud ja depressioonis. Pole mõtet tegeleda ainult lapsega, vaid kindlasti ka vanema aitamisega.
Kui vägivaldsed on ema ja isa omavahel ning laps on kõrvaltoas, siis tundub sageli, et toimuv ei puuduta last. Tegelikult puudutab vägagi. Lapsed näevad ja kuulevad rohkem kui me arvatagi oskame ja vanemate vahelise vägivaldse tüli pealtkuulmine või pealtnägemine on lastele väga traumaatiline.
Kas vanemad tunnistavad vägivalda?
Kui rääkida paarisuhte vägivallast, siis seal on laias laastus kaht erinevat tüüpi vägivalda. Üks on selline, kus inimesed lähevadki emotsionaalseks, tekib tüli ja mõlemad ütlevad vastu, üks tõstab käe… See on olukorrast lähtuv ja tihti ei saagi aru, kes esimesena midagi ütles või tegi. See paar tavaliselt tunnistab, et tülidest on kõrini, nad tahavad abi saada ja muutuda.
Teine paarisuhte vägivalla tüüp on paarisuhte terror. Sel puhul on väga selgelt ühe osapoole käes võim ja teine on allasurutud. Kelle käes on võim, on majas peremees. Ta alandab teist osapoolt, peab teda tühiseks, naeruvääristab, surub alla, võtab õiguse öelda inetuid asju. Ta kontrollib, kellega teine pool suhtleb, kuhu läheb. Allasurutud osapoolel on tihtipeale lausa surmahirm, ta tegelikult kardab oma abikaasat. Sellistel juhtudel see võimupositsioonil olev inimene tavaliselt ei tunnista, et ta midagi valesti teeb.
Kuidas selliseid inimesi aidata?
Üksi on vägivaldsest olukorrast peaaegu võimatu välja tulla. Sellepärast ei tohi need inimesed, kes on vägivalda talunud, üksi jääda, vaid peaksid abi otsima – küsi abi oma vanematelt, õdedelt-vendadelt, sõpradelt. Kui vaja, siis pöördu sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja või koolipsühholoogi poole. Vägivald peab lõppema ja see on võimalik! Leia inimene, kes sind mõistab ja oskab aidata.
Kahjuks on vägivallatsejate aitamine meil alles lapsekingades, ent abi vajab temagi. Miks ta kasutab vägivalda – ka seal on oma sügavamad põhjused, millega tuleb tegeleda, muidu jääbki vägivallaring kestma.
Meil on maakonnas olemas naiste varjupaik, kuhu saavad pöörduda vägivalla eest naised. Kas sellest piisab?
Varjupaik võib olla tõesti vajalik esmase turvalisuse tagamiseks. Varjupaika jõudnud inimeste seisukord on tavaliselt väga keeruline, nad vajavad nii psühholoogilist nõustamist kui ka juriidilist abi, seda nad ka saavad. Osades omavalitsustes on olemas korterid, kus taolised pered saaksid olla. Kodunt väga kaugele ei saa kooli- või lasteaiaealiste lastega peresid saata. Lapse jaoks on oluline stabiilsus, et ta saaks käia oma koolis või lasteaias. On kaalumisel ka seadusemuudatus, mis suunaks kodunt lahkuma just vägivallatseja, et kannatanud saaksid rahus edasi elada.
Ent nagu ma ütlesin, siis abi vajab kogu pere, kõik osapooled ning vägivallaprobleemiga peab tegelema süsteemselt.
Küsis HELVE LAASIK
KARMEN MAIKALU, pereterapeut, Põltsamaa ühisgümnaasiumi psühholoog
