Mida teeb üks laps, kui tal talvel kinnas kaob või varvas villase soki ninast välja vaatama hakkab?
Kui vanaema vähemalt sellises raadiuses olemas, et ühe õhtupooliku jooksul tema juures ära käia saab, siis kurdetakse muret eelkõige talle. Ja kui poisil või plikal teinekord eelarvesse ootamatu auk tekib, mida lapsevanemad heaks ei kiida, on ikkagi nutikas kurta vanaemale-vanaisale, küllap nemad juba finantsabi pakuvad.
Ka pannkoogihimu või vastupandamatu kommiisu puhul on just vanavanemate juures kiiret abi loota.
Kui aga see “kindel linn ja varjupaik” ehk lapse tagala kaugemal peaks olema, siis on hea seal vähemalt koolivaheaegu ja mõnikord mõnusaid nädalavahetusi veeta. Kindel see, et vanaema-vanaisa teevad kõik endast oleneva, et nende silmateral igav poleks, et ta hästi sööks ja ennast korralikult välja puhkaks. Lapsest on ju alati rõõmu ja seltsi.
Homme on vanavanemate päev. Meenutagem kõik, ka need, kes ise juba lapsevanemad ja vanavanemadki: kus oli mudilasena piksevihma ajal kõige turvalisem? Eks vanaema külje vastas. Kes oskas kõige osavamalt haiget saanud sõrme või varba terveks puhuda? Ikka memm või taat. Tuletagem neid lapsepõlve häid haldjaid hea sõna ja lahke teoga meelde – täna, homme ja iga päev.
