Oleme palju rääkinud laste õigustest. See on igati õigustatud, sest lapsed on üks ühiskonna osi, kes on kergesti haavatavad, kellele näiteks majanduslik surutis või julmus ja südametus argisuhetes kõige valusamalt mõjuvad. Sest laps ei oska end veel ümbritsevate murede eest kaitsta, tal puudub võime raskusi taluda. Laste majanduslik kaitsetus ja koolivägivald, ohtlikud arvutikired ja neile sobimatud teleprogrammid – kõik see on paraku tõsi, kõige sellega tuleb tegelda ja seda ka jõudumööda tehakse.
Samas aga tahaksin tähelepanu juhtida veel ühele lapse õigusele, mille rikkumist pole palja silmaga kohe näha. Ma nimetaksin seda lapse õiguseks heale kasvatusele, mis koosneb mitmest osast. Riigile lähimal seisvaks osaks on kooliharidus. Alus- ja põhihariduses peab keskenduma õppimisoskuse, iseseisva mõtlemise, loovuse ja õpijulguse kujundamisele. Koolis peab kinnistuma arusaam heast ja kurjast, õigest ja valest. Kool peab aitama kaasa sellele, et laps saab tulevikus ühiskonnas hakkama, on ettevõtlik ja toimekas ning oskab hinnata näiteks kasvõi SMS-laenude riske.
Aga riik saab mõjutada ka kasvatuse teisi osi – näiteks õigus täiskasvanu poolsele suunamisele, eelkõige läbi ema ja isa… Riik saab aidata läbi vanemahariduse toetamise, andes vanematele võimaluse murede korral õigeaegselt nõu saada ning vältida seeläbi suuremaid probleeme, näiteks lapse asenduskodusse sattumist.
Tahaksin rõhutada ühte sageli märkamata jäävat aspekti. Rääkides sellest, et laps on isiksus talle omaste õigustega, unustame ära, et lapsele on vaja rääkida ka tema kohustustest, et laps vajab suunamist, juhendamist, ja mis parata – vahel ka käskimist ja korralekutsumist. Piltlikult öeldes: kuigi alates kuulsast Jüri kooli kaasusest on kiputud rõhutama koolilapse inimõigust vabale eneseväljendusele, on lapse tegelikuks õiguseks küsida nõu, paluda abi, saada hoiatatud ja, nagu väljendas Hegel – inimese võõrandumatuks õiguseks on saada karistatud, kui selleks on vajadus. Küsimus on, kuidas seda teha ja kas vitsa andmine või tutistamine on ikka parim lahendus? Olen veendunud, et teisi meetodeid kasutades saadakse paremaid tulemusi.
Lapse kasvatamise juures on aga kõige tähtsam aeg. Lapse jaoks peab leidma aega. Töölt televiisori ette ja sealt magama tormavatel vanematel pole kasvatamiseks vajalikku aega. Õpetaja, kel vaevu jätkub mahti testid läbi vaadata ja homseks tunniks materjal valmis panna on kindlasti hea õpetaja, aga tal pole aega kasvatamiseks.
Tulevased tublid kodanikud kasvavad pere, arendava ja toetava kooli, mitmete lastega tegelevate organisatsioonide ja laiemalt kogu ühiskonna toel. Kuid üks ja kõige peamine on kodune kasvatus, sest kõige väärtuslikum käib ikka läbi armastuse ja seda riigi kuluartiklisse planeerida ei saa.
i
MARET MARIPUU, Riigikogu liige, Reformierakond
