Eesti põhiseadus sätestab, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Perekond on põhiseaduse kaitse all, mis on aluseks rahva püsimisele ja kasvamisele.
Neid üllaid põhimõtteid ei sea keegi kahtluse alla, kuid kahjuks teab ilmselt igaüks meist mõnda peret, kus üks vanem on oma lapse eest hoolitsemisest loobunud.
Sellekohane statistika on nukker: iga neljas laps kasvab Eestis peres, kus on ainult üks vanem. Paraku tähendab see paljudel puhkudel, et läbi tuleb ajada majanduslikult kitsastes oludes või lausa vaesuses, sest pere juurest lahkunud vanem ei täida oma kohustust lapse eest hoolitseda.
Olgu vanemate lahkumineku põhjused millised tahes, lapsele on see alati suur hingeline üleelamine. Ja sellele murele lisandub tihtilugu ka majanduslik kitsikus.
Statistika on karm. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid kõigist alaealiste lastega leibkondadest ligi veerandi pered, kus oli üks vanem. Üksikvanema (valdavalt ema) kasvatada oli rahvaloenduse ajal Eestis üle 55 000 lapse. 2012. aasta andmete põhjal on teada, et üksikvanemaga leibkondadest elas 41 protsenti suhtelises vaesuses ja 23 protsenti absoluutses vaesuses.
Loota saab vaid endale
Üksi last kasvataval vanemal on võimalik teiselt vanemalt kohtu kaudu elatisraha välja nõuda. Kohtutee võib aga kujuneda pikaks ning kui elatisraha määratakse, on selle reaalne kättesaamine jäetud suuresti üksikvanema isiklikuks mureks.
Elatisraha kättesaamiseks on võimalik küsida abi kohtutäiturilt, kuid ka selle ametniku käed võivad jääda lühikeseks. Kokkuvõttes nõuab selline asjaajamine üksi last kasvatavalt vanemalt erakordset pingutust, millega ta ei pruugi toime tulla, kannatajaks on aga ennekõike laps.
Justiitsministeeriumi andmeil on elatisraha maksmisest kõrvale hoidvate isikute arv viimastel aastatel kasvanud. Igal aastal tehakse Eestis elatisraha maksmise osas tuhatkond kohtulahendit, kuid sageli jääb hagejal see raha ikkagi saamata.
Tõsi, riik näeb ette riikliku elatisabi maksmise, kuid seda vaid 90 päeva jooksul ehk perioodiks, mil kohus langetab otsuse elatisraha maksmiseks. Sellest aga ei piisa, sest kohtumenetlus võib venida pikemaks ning teisalt pole elatisraha reaalne laekumine ka pärast kohtuotsust garanteeritud.
Elatisrahaga seonduv vajab paremat korraldamist, uut lähenemist, mis seaks esiplaanile lapse kui nõrgema poole huvid.
Sellest ajendatult andis Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon riigikogu menetlusse eelnõu luua riiklik elatisabi garanteerimise süsteem ehk teisisõnu moodustada riiklik fond, mis tagaks üksikvanemale kohtu poolt määratud elatisraha kättesaamise igal juhul.
Sisuliselt töötaks süsteem nõnda, et kui elatisraha maksmisel tekib tõrge, makstakse see lapsevanemale välja riiklikust fondist ning riik nõuab seejärel raha sisse maksmisekohustusest kõrvale hoidvalt vanemalt.
Euroopas levinud
Elatisraha garanteerimise süsteem on ennast õigustanud näiteks Austrias, Belgias, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Norras ja Rootsis. Seal on riik võtnud endale elatisrahade sissenõudmisel aktiivse rolli ning garanteerib samal ajal lapsele selle raha vähemalt miinimumtasemel. Soomes võib lapsega koos elav vanem pöörduda elatisabi maksmiseks vastava institutsiooni poole juba elatismakse hilinemisele järgneval päeval. Rootsis tehakse väljamakse pärast ühe kuu pikkust ooteaega. Seal on elatisraha garanteerimise süsteem parandanud maksete laekumist ning 90 protsenti maksetest tuleb riigile omakorda tagasi. Soomes laekub raha fondi tagasi 65 protsendil juhtudest.
Eestis on fondi loomise suhtes poolehoidu avaldanud nii üksinda last kasvatavate vanemate kui ka lapsest lahus elavaid vanemaid esindavad organisatsioonid. Ollakse üksmeelel, et meie riigis hetkel toimiv süsteem ei ole lapsesõbralik ega aita vanemail probleeme lahendada.
Kui käivitub elatisraha garanteerimise fond, väheneb märkimisväärselt vaesuses elavate laste arv ning tõenäoliselt ei ole ka lahku läinud lapsevanemate suhted enam nii pingelised.
IRLi plaan on käivitada fondi töö võimalusel juba 2016. aastal.
Aivar Kokk, riigikogu liige, IRL
