Mõni aeg tagasi jäi mul Jõgeval üle paar tühja õhtust ootetundi. Jalutasin poest teise, kuigi ostuplaane polnud, ja jälgisin tahes-tahtmata teiste askeldusi ja käitumist.
Kaubahalli teisel korrusel, kus teatavasti nii rõivaid ja jalatseid kui ka mänguasju müüakse, jäi valusalt kõrva väikemehe nutt. See polnud jonnikisa ega tühi vingumine, vaid tõepoolest õnnetu nuuksumine. Viie-kuuesel põngerjal oli käes kuus eurot maksev mänguauto ja ta palus isa, et too selle talle ostaks.
“Ei ole mul raha, poja, küsi ema käest!” põikles vindine mees. “Palun, ema, sa ju lubasid,” tegi poiss uue meeleheitliku katse… ja sai kuulda tigedat sõnavalingut, et raha on peaaegu otsas, toidukraam ostmata, lõpetagu laps see nuiamine, või muidu… Sõnakas emmegi polnud päris kaine, seega ei olnud raske arvata, millele enamik ilmselt hiljuti arvele laekunud rahast, mille hulgas muidugi ka lapsetoetus, kulunud oli.
Hetkeks oli kiusatus osta võõrale lapsele see ihaldatud mänguasi, kuid hirm, et poiss selle eest ehk kodus lausa naha peale saab (sest kellegi peal peab ju oma frustratsiooni maandama!) hoidis mind tagasi.
“Huvitav küll, mida sa lapsega siia poodi siis ronisid, kui sul raha pole,” kuulsin meest oma elukaaslasele ütlevat. Tõepoolest, milleks, kas kah aega parajaks viitma, ostuplaane tegema ja unistama, mida endale lubada võiks, kui nii palju raha vedelal kujul kõrist alla ei voolaks… või ennast ja last traumeerima?
Hiljuti etendas elu samas stiilis näite hoopis teist laadi maailmast. Ülikoolilinna kohvikusse sisenesid vanaema ja lapselaps, kah poiss ja ehk pisut noorem kui too autoigatseja.
Hõrgutisi tulvil vitriin jäi põnnile kohe silma ja ta hakkas endale õhinal kooki välja valima. “Ei, neid me sulle ei osta, need on magusad, kohe väga magusad,” kõlas üle saali soliidse proua autoritaarne hääl. “Siis sa ei söö mul pärast
kodus midagi.” Laitmatu kasvatusega põlvepikkune mees nutma ei hakanud, aga seda kurvem oli vaadata tema pettunud nägu: söögikohta ju tuldi, miks siis midagi ei tellita? Järgmisena tegi laps vaiksel toonil juttu ilmselt supist, mida kliendid ise endale kulbiga kaussidesse tõstsid, sest jälle oli kuulda vanaema etteastet: “Siin on supp jah, aga me ei hakka seda sööma, ega ometi lõuna veel käes pole.”
Ja kõrvaltvaatajal tekkis hämmeldunud küsimusi ja õelaid mõtteid: milleks lapsega kohvikusse tuldi, sõbrannaga kohvi (ja ainult kohvi!) jooma, ennast näitama või etendust andma…? Küllap oligi lapsel kõht tühi, kuigi vanaema päevarežiimis polnud söömist veel ette nähtud. Antud juhul polnud küll ilmselt tegu rahapuudusega, tark ja kraps vanaema oli vägagi kaine ja adekvaatne, kuid seda elupilti oli sama valus jälgida kui esimesena kirjeldatut.
Kas täiskasvanul on tõesti nii raske hetkekski lapse tasemele laskuda, tuletada meelde, et ta oli ka ise kord laps, keda suurte inimeste teinekord mõistmatud keelud ja korraldused masendasid?
Mis salata ja parata, kiusatus kedagi endast sõltuma panna ja kellegi eest kõik ära otsustada on pea igaühes meist kusagil olemas.
Lapsepõlves mängisime ju vahel nukkudega. Neid sai oma suva järgi riietatud ja alasti kooritud, toidetud, kui tuju tuli, magama pandud, jälle jalule tõstetud ja omatahtsi mängitatud. Aga aastad, elukogemused ja koolid peaksid ju igaühele vähemalt selle selgeks tegema, et laps pole nukk, vaid elav ja haavatav inimene.
i
KAIE NÕLVAK
