Ülemöödunud sajandi keskel Kursi kihelkonnas sündinud ja kuulsas Valga Cimze seminaris õpetajaks õppinud Jüri Soo jõudis Laiusel köstri ja koolmeistri ametit pidada ainult viis aastat, ent jõudis selle aja jooksul teha niisuguseid tegusid, mida üle saja aasta hiljemgi mäletatakse. Üleeile tähistati Laiusel konverentsi ja turnipeoga 135 aasta möödumist Soo korraldatud Eesti esimesest võimlemispeost.
Jüri Soo (Georg Moorast) tuli Laiusele tööle Tartumaalt Võnnust, kus ta oli juba alustanud sportlikku tegevust ja korraldanud 1871. aasta sügisel jooksuvõistlused. 1876. aasta juunis korraldas ta aga Mõra mõisas esimese Laiuse kihelkonna turnipeo. Seda sündmust on peetud teadliku sporditegemise alguspunktiks Eestis. Eesti Postimehes avaldatud Jüri Soo artikli vahendusel sai turnipeost teada ka laiem avalikkus.
“Et pidu ilus ja mulle vana greeklaste Olümpija Mängude värki näitas olema, ei raatsi ma seda mitte teadmata jätta, sest et siingi nii hästi ihu osavust kui ka vaimu tööd ette toodi. Väga ilus oli vaadata, kui kooli kasvandikud, valgete riietega ehitud, pidurongis ette tulivad, platsil ringi, rinda ja reasse marssisivad ja keppidega mitmesuguseid harjutusi tegivad. Oli siis marssimist ja maadlemist, võidujooksmist ja hüppamist, tõsiseid ja naljakaid harjutusi,” kirjutas Soo.
Suurejoonelise turnipeo korraldas Soo ka 1877. ja 1878. aastal. Viimane neist oli nii esinduslik, et sellest kirjutasid isegi Tallinna ja Tartu saksakeelsed ajalehed. Mõistagi ei piirdunud asi pidudega, vaid Soo pani lapsed võimlema ka koolitundides. Tema poolt alustatut jätkas tema järel kooliõpetaja ametisse asunud Juhan Kotli: temagi korraldas võimlemispidusid ja täiendas koolile soetatud võimlemisvahendite varu.
Ununenud ja taasleitud
Kui vahepeal vajusid Jüri Soo isik ja turnipidude traditsioon unustuse hõlma, siis 1966. aastal ehk 90 aastat pärast esimese peo toimumist tuletasid Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna õppejõud eesotsas legendaarse Uno Sahvaga selle taas meelde ning korraldasid koostöös kohalike eestvedajatega Laiusel esimese nüüdisaegse võimlemispeo.
“Sahva oli kõva organisaator ning kohalikud inimesed olid ka asjast huvitatud,” meenutas Uno Sahva tollane kolleeg Helmut Valgmaa. “1966. aasta peol esinesidki ülikooli ja kohalikud võimlejad, hilisematel lõid kaasa ka Tallinna ja kogu Eesti võimlejad.”
Võimlemispeoga on tähistatud ka esimese turnipeo 100., 110., 120., 125. ja 130. aastapäeva.
“Mäletan hästi, et meie treeningpaigas, Tallinna Tööjõureservide võimlas rippus 1976. aasta Laiuse võimlemispeo plakat üleval enne pidu ja veel mitu aastat pärast pidugi, aga mispärast mind koos teistega Laiusele kaasa ei võetud, pole mul küll enam meeles,” ütles endine sportvõimleja ja praegune Eesti Võimlemisliidu juhatuse liige Viktor Saaron. “Nüüd õnnestus mul lõpuks see minu jaoks legendaarne paik ka oma silmaga ära näha.”
Saaron hindas eesti võimlemise 135-aastasele ajaloole pühendatud konverentsi (peale Tiit Lääne said seal sõna Helmut Valgmaa, Eesti Spordimuuseumi teadur Malle Ranne ja kauaaegne Tartu Ülikooli võimlemisõppejõud Linda Martis) ettekanded väga sisukaiks ning kiitis Laiuse rahvast selle eest, et nad kohalikku spordilugu au sees hoiavad.
Saaroni sõnul on eesti ilu- ja rühmvõimlemise tase väga hea ning usinasti tegeldakse ka vähem tuntud aladega, nagu trampoliinvõimlemine, sportakrobaatika ja -aeroobika ning akrobaatiline rühmvõimlemine, ent maalimas suurimat kandepinda omav ala, riist- ehk endise nimega sportvõimlemine kadus meie spordikaardilt 2000. aastal, kui Tallinna Tööjõureservide spordihoone lammutati.
“Nüüd on siiski taas lootuskiir tekkinud,” ütles Saaron. “Kuu-poolteist tagasi avalikustas Tallinna linnavalitsus plaani rajada Lasnamäele suur spordikompleks, millesse kuulub ka võimlemiskeskus koos riistvõimlemissaaliga.”
Igas kavas iva sees
Ühe võimlemisliigi, sedakorda naisvõimlemise taassünnist oli põhjust rääkida ka Linda Martisel. Enne sõda Eestis harrastatud võimlemisstiil tunnistati tema sõnul nõukogude ajal kodanlikuks igandiks ning ainsaks “õigeks” võimlemiseks kuulutati iluvõimlemine.
“Paraku aeti selle tase lõpuks nii kõrgeks, et “tavalistele” neidudele-naistele see enam ei sobinud ning 1957. aastast algas alul spordiseltsi Kalev tiiva all ja hiljem ka mujal sõjaeelses stiilis naisvõimlemise taassünd,” ütles Linda Martis. “1980. aastate lõpupoole saadeti see teist korda “prügikasti” — sedakorda tuli alla vanduda jõuliselt peale tulnud aeroobikale. Nüüd hakatakse aga mõistma, et aeroobika arendab mitte kogu keha, vaid ainult teatud lihasgruppe, ning et naisvõimlemisele iseloomulikud kaarjad voogavad liigutused, venitused ja dünaamilisus on naistele ka füsioloogilises ja psühholoogilises mõttes sobivamad kui järskude liigutustega aeroobika.”
Eesti võimlemise üleeilne sünnipäev lõppes Laiuse põhikooli võimlas teoks saanud tsirkuseteemalise turnipeoga, millel astusid üles Jõgeva linna ja valla lasteaedade kasvandikud ning spordiklubi Forte väikesed võimlejad.
“Kui varasematele turnipidudele oleme kutsunud suuremaid võimlejaid kogu Eestist, siis nüüd otsustasime esinemisvõimaluse anda omakandi lastele,” ütles Jõgeva vallavalitsuse haridus- ja kultuuritöö peaspetsialist Marika Prave, kelle eestvedamisel on eesti võimlemise sünnipäevi tähistatud 2001. aastast alates. “Kõige suurem heameel on mul selle üle, et mu enda vanem tütar on osalenud kahel Laiuse võimlemispeol ning noorem saab esinemiskogemuse täna. Võimlemiseski on oluline põlvkondade järjepidevus.”
Võimlemispidu oli tõesti vahva ning sellest, et see halva ilma tõttu staadioni asemel saalis pidada tuli, ei lasknud end häirida ei esinejad ega ka publik. Pidu juhtinud klounid Piip ja Tuut, kes ka ise muljetavaldavaid akrobaatikatrikke tegid, ütlesid, et neile meeldis kõige rohkem Jõgeva aleviku lasteaia Päikesejänku laste ja õpetajate kava “Jänkumemme unistus”.
“Rohutirtsu lasteaia kava oli aga nii pikk ja tempokas, et ma oleksin tahtnud näha, mis nägu täiskasvanud pärast sellist etteastet oleksid olnud,” ütles naiskloun Piip.
“Väga tore pidu oli,” kiitis ka teenekas spordipedagoog Helmut Valgmaa. “Iga esineja oli lahendanud teema isemoodi ja igas kavas oli oma iva sees.”
RIINA MÄGI
