“Plaan 50 rubla; inseneri sõidud 50 rubla; raud kiwid 500 rubla ja 35 kopikat; lubi 189 rubla; liiw 78 rubla ja 80 kopikat; tsement 79 rubla ja 35 kopikat; palgid 2200 rubla…” Sellise loeteluga algab Laiuse seltsimaja saja aasta tagune ehituskulude aruanne. Möödunud pühapäeva pärastlõunal seltsimaja juurde kogunenud kõnelesid sellest mitte kuivas arvude keeles, vaid tunduvalt emotsionaalsemalt, sest see hoone pole kohalikule kultuurirahvale kunagi olnud vaid hunnik palke, kive ja tsementi.
“Seltsimaja võtmed usaldati Laiuse rahva hoolde sada aastat tagasi. Kahe preestri õnnistatud maja anti lahkel käel meile: tulge ja olge, rõõmustage ja hoidke elus meie rahvakultuuri. Ja me olime ja rõõmustasime, sest teisiti me ei saanud. Meid sundis tagant see kummaline helin me sees,” ütles Laiuse rahvatantsuseltsi Meie Mari liige Raine Lindepuu. “Seltsimaja võtmed — harilikud, metallist, võtmehoidja küljes — avasid meile uksi garderoobi, jalutussaali, kaminasaali, kinosaali. Lubasid tuppa musitseerima lauljad mehed — Eesti vanima meeskoori. Tegijad pillimehed — puhkpilliorkestri. Kerged tantsujalad ja näitlemist ihkavad karakterid. Ja nii me tegime oma rahvakultuuri ka siis, kui seltsimaja asemel olid meil näpu otsas kultuurimaja võtmed.”
Raine Lindepuu eestvedamisel ning Meie Mari tantsunaiste ja publiku kaasaaitamisel tehti läbi mõttematk läbi seltsimaja saja aasta. Läbi mängiti seegi raske hetk, mil aastakümneid kohalikku rahvast teeninud maja tühjaks jäi ja selle uks kinni naelutati. Pärast dramaatilisi haamrikolksatusi olid mõnelgi pealtvaatajal silmad märjad. Ka Raine Lindepuul oli pärast seda tegemist, et häält kontrolli all hoida.
Teeb endiselt haiget
“Alles siis, kui uks kinni naelutati, mõistsime selle maja tõelist väärtust. On raske aru saada inimestest, kes tahtsid need võtmed visata aegademerre. Seltsimaja võtmed — metallist, harilikud, võtmehoidjaga. Nad on ikka veel olemas ja alles, peidus me südame põuetaskus veel järgmised sada aastat,” lõpetas Raine oma ajalooretke.
“Ma poleks uskunud, et need haamrikolksatused mulle veel praegugi nii palju haiget teevad,” ütles kunagine Laiuse kultuurijuht Endla Tooming ja meenutas 18 aasta tagust aega, mil Jõgeva vallas otsustati, et kultuuri edendamiseks piisab MTÜdest ja koolisaalidest, et palgalisi kultuuritöötajaid ning eraldi hooneid pole selleks vaja. Rahalisest seisukohast vaadates oli see muidugi mõistlik otsus, ent kultuurihuvilistes see vaimustust ei tekitanud.
“Ehkki möödas on juba 18 aastat, pole Jõgeva valla eeskuju kuigi paljudes kohtades järgitud. Jääb üle arvata, et see polnud kõige parem nõu,” ütles Endla Tooming.
Et ema rahu saaks
“Mu ema ei saa enne rahu, kui Laiuse seltsimajas jälle elu keeb. Sellepärast püüan ma teha kõik endast oleneva, et asjad selles suunas liikuma hakkaksid,” ütles Raine Lindepuu, kelle kadunud ema Lehte Paulus kunagi direktorina Laiuse kultuurimaja juhtis. “Näen alatasa unes, kuidas ema on seltsimajas ja ootab, et rahvas jälle sinna kokku tuleks. Ma loodan, et Laiuse rahval on veel jõudu ja tahet seltsimaja üles ehitada. Praegu on selleks veel viimane aeg. Laiuse on üks Eesti vanemaid kultuurikantse ja see, et siin õiget kultuurikollet pole, on mõistusevastane.”
Ehkki Laiuse seltsimaja otseses hävimisohus hetkel pole, on majale peale vaadates raske uskuda, et sellest niipea taas kultuurirahva kooskäimiskoht võiks saada. Ning üks mure on see, kuidas maja üles ehitada, teine ja vaat et niisama mure, kuidas rahvas majja tagasi tuua, kui järjepidevus kadunud ja kooskäimise harjumus minetatud.
“Kui maja üles ehitada suudame, siis sõltub juba kõik sellest inimesest, kes siia tööle asub: kas ta suudab rahva uuesti kokku tuua või mitte,” ütles Raine Lindepuu.
“Kerge tal see töö igatahes ei saa olema,” lisas Endla Tooming.
i
RIINA MÄGI
