Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Laiuse kogudus võib nüüd uhke olla, sest nende ees seisab pühapäeviti magistrikraadiga hingekarjane: koguduse õpetaja Raino Kubjas kaitses hiljuti Tartu Ülikooli usuteaduskonna juures magistritööd, mille teemaks oli „Mida tähendab kristlaseks olemine tänapäeva Eestis?”.
Pealkirjas esitatud küsimusele otsis Raino Kubjas vastust ajalehe Eesti Kirik ja Eesti Kristlaste-Baptistide Liidu siselisti kaudu. Ehkki ajalehel on väidetavalt 10 000 lugejat ja siselistil 6000 kasutajat, õnnestus vastused saada vaid 53 inimeselt, kes valdavalt olid kõrgharidusega.
„Vastuseid analüüsides jõudsin järeldusele, et hingelt kristlane jääb kristlaseks alati, olgu siis tsaari-, nõukogude või praegune aeg,” ütles Raino Kubjas.
Tõsi, nõukogude ajal kristlaseks jäämine nõudis tema sõnul oluliselt rohkem julgust. Seevastu üleminekuajal, 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses kujunes Eestis välja suisa usubuum. Raino Kubjase sõnul oli see tingitud ühest küljest Eestis tekkinud võimuvaakumist, teisalt sellest, et rahvas ahmis hooga sisse kõike, mis senini keelatud oli, sealhulgas religiooni luterlusest Ida usunditeni välja.
„Et teoloogia alase hariduse ja teadmistega inimesi oli vähe, ei tehtud vahet eri usunditel ega usulahkudel – kõik läks peale, peaasi, et see uus ja huvitav oli,” ütles Raino Kubjas. „Elu Sõna kogudused paisusid aga sootuks pragmaatilistel põhjustel: paljud uskusid, et nende kaudu pääseb hõlpsasti unistustemaale Ameerika Ühendriikidesse. Eestist lahkumist kaaluti tihti aga sellepärast, et Eesti iseseisvuse saabumine või püsimine polnud siis veel sugugi kindel. Kardeti, et Venemaa poolelt tuuakse tankid sisse, pannakse piir kinni ja meil tuleb „rahvaste vanglas” edasi vireleda.”
Buumiaja möödudes kadusid kirikust inimesed, kes sinna uudsust, humanitaarabi või Ameerika viisat otsima olid läinud, ning Eesti kirikupildis hakkas taas domineerima traditsiooniline luterlus. Raino Kubjase magistritööst hõlmabki olulise osa ajaloolise tausta kirjeldamine ning erinevad diagrammid, mis näitavad, kui palju eri aegadel inimesi ristitud, leeritatud ja laulatatud on jne.
Hindajad tunnistasid magistritöö teemapüstituse huvitavaks. Värske magister ise arvas, et see, mis tema 64-leheküljelisse magistritöösse mahtus, on vaid n-ö jäämäe veepealne osa ning tegelikult tuleks selle teemaga hoopis laiemalt ja sügavamalt tegelda, ainult et siis tuleks hakata kirikust kirikusse käima ning inimestega isiklikult vestlema.
Raino Kubjasele oli magistrikraad justkui sünnipäevakingitus: täpselt ülikooli usuteaduskonna lõpuaktuse päeval sai ta 64-aastaseks. Magistrantuuri läks ta sõprade õhutusel.
„Sama seltskond, kellega koos lõpetasime viis aastat tagasi Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari ja seejärel täiendasime end EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminaris, kutsus mind ka Tartu Ülikooli magistrantuuri ja tekkinud tore kambavaim ei lasknud mul teistest maha jääda,” ütles Raino Kubjas. „Üldse on kuidagi iseenesest nii kujunenud, et olen viisteist viimast aastat muudkui õppinud: kõigepealt läbinud EELK Usuteaduse Instituudi juures religioonipedagoogika kursuse ja teoloogia põhikursuse, siis Tallinna Pedagoogikaülikooli juures riigikaitse õpetaja koolituse, seejärel tuligi bakalaureuseõpe EMK Teoloogilises Seminaris. Kui lisada juurde 1960. aastate esimesse poolde jäänud õpingud Tartu Muusikakoolis, siis olen ühtekokku 20 aastat koolis käinud. Nüüd võiksin rohkem pühenduda oma teadmiste jagamisele. Aga kui sõbrad ikka doktorantuuri kutsuksid, mine tea, äkki läheksingi.”
EELK Tartu praostkonna praost Joel Luhamets sõnas, et luterliku kiriku pastorid on alati olnud hariduse kandjad ja hariduse poole püüdlejad ning ses mõttes on Raino Kubjas olnud tubli traditsioonide jätkaja.
i
RIINA MÄGI
