Karakternäitlejanna Laile Sukk on mänginud aastakümneid paljusid rolle erinevate harrastustruppide näitemängudes. Teda teatakse ka hästi kui Jõgeva haigla Päevakeskuse näiteringi juhendajat.
Äsja lõppenud teatrikuu tõi nooruslikule Lailele ootusärevat pidulikkust. Ta jõudis eluaastani, mis algab õnnenumbriga seitse.
Laile Sukast sai etleja varases lapsepõlves. „Ise täpselt ei mäletagi, kuid sugulased on rääkinud, et ronisin kännu otsa ja laulsin laule, mis täiskasvanutelt oli meelde jäänud. Sageli esinesin ka koolis. Mäletan hästi ka esimest teatrikülastust. Käsin Vanemuises ühte muinasjutuetendust vaatamas. See oli maalapse jaoks eriline elamus,” kirjeldab Laile.
Esimese peaosa täiskasvanuna tegi Laile Sukk umbes kolmekümneaastaselt Jõgeva kultuurikeskuse näiteringis mängitud „Niskamäe naistes”, mille lavastas tuntud kultuuritegelane Ene Pastarus.
Nagu Liia Laats
„Pealtvaatajaid käis ikka „metsikult” palju. Mängisime mitu etendust järjest. Et toona olid „Niskamäe naised“ repertuaaris ka ühes Tallinna harrastusteatris, kaasati etendusele jume andmiseks ka sellest trupist kaks näitlejat Jõgevale mängima.
Üheks enda arvates õnnestunumaks rolliks pean ka joomalembelise kingsepa naist Palamusel mängitud Oskar Lutsu „Tagahoovis”, mille lavastas vanemuislane Raivo Adlas. Samas osutus see osa parajaks pähkliks, pidin end ületama. Kord käis etendust vaatamas ka Herta Helviste, kes mängis sama osa mänginud Vanemuises lavastatud „Tagahoovis”. Ajasime mõne sõna Helvistega ka juttu.”
Laile meenutab, et Janek Varblase lavastatud Hugo Raudsepa „Mikumärdis” kehastas ta ühte linnaprouat. „Mängu õnnestumisele aitas kaasa üksmeelne ja vahva trupp. Vahel tundsin ka väsimust, kuid ära tegin. Sain kiitust nii trupikaaslastelt kui ka publikult. Mõned leidsid koguni näitlemisstiilis sarnaseid jooni Liia Laatsiga.”
Praegu osaleb Laile Sukk Kuremaal toimuvatel Lossiteatri proovides. „See on vabas õhus mängitav lugu, mis räägib 1869. aastal peetud Eesti esimest üldlaulupeost. Olen külanaise Anni osas. Lavastab Arlet Palmiste. Näitleja peab ikka kõiki osasid mängima, mida lavastaja soovib. Ei saa ju öelda, et mulle see või teine roll ei meeldi. Ega ma oskagi ei öelda. Kui vaja, siis peab tegema,” lausus Sukk.
Päevakeskuse näitejuht
Laile Sukk on töötanud lasteaias, juhendanud näiteringe mitmetes asutustes, näiteks ka omaaegses Jõgeva Metsamajandis. Üheksateist aastat on Laile juhendanud tegevusjuhatajana Jõgeva haigla päevakeskuse näiteringi, milles löövad kaasa nii päevakeskuse kliendid kui ka töötajad.
„Näidendid kirjutan ise. Palju kordi ja erinevates paikades oleme etendanud estraadikava „Maali ja Juuli ehk Elust enesest”. Juulit mängib Kalju, keda päevakeskuses ja Jõgeva haiglas teatakse ka abivalmis meistrimehena ja Maali osas olen mina.
Möödunud suvel kirjutasin päevakeskuse näitlejatele ka ühe südamliku muusikalis-sõnalise põimiku Eestimaast. Igal näitlejal oli seal esitada oma tekst. Meelsasti nõustus kaasa mängima ka Päevakeskuse juhataja Kadi Kukk. Loos leidus nii ilusat, rõõmsat ja kurba. Kõik üheskoos. Mängisime ka mitmetel külapäevadel.”
Laile Suka sõnul on Jõgeva haigla päevakeskuse trupp osalenud igal aastal Viljandis puuetega inimeste laulupeol.
Laile on ka kirglik autofänn ja suviti meeldib talle sõita motorolleriga. „Kord mängisime Palamusel koos Tallinna Linnateatri näitlejatega etendust „Nõiutud Kevade”. Laenasin siis rollerit ka Alo Kõrvele, kellel seda rollis vaja oli. Kutseliste näitlejatega on harrastajatel igati õpetlik ja huvitav mängida,” rääkis Sukk.
Noorusaastatele tagasi vaadates ütles Laile, et ta on käinud ka karjas ja majandis kombainiga vilja koristanud.
Laile Sukk on alati oma perest rõõmu tundnud. „Mu abikaasa oli metsamees ja looduskaitsetegelane Andres Sukk. Tema vennapoeg aga näitleja Tiit Sukk. Kohtume harva, kuid kui näeme, räägime ikka teatrist ja näitlemisest.
Minu tütar Krista töötab Paides õpetajana ja edendab ka näitemängu. Kui Krista koos perega oma lapsepõlvekodusse tuleb, on elevust palju ja kõik majapidamistööd saavad kiiresti tehtud. Tahan ka ise tegemistes kaasa lüüa, kuid ega noored ei taha lasta.
Kaks lapselast hakkavad täiskasvanuks saama ja loodan veel näha ka lapselapselapsi. Elus tuleb ju suurelt unistada.”
JAAN LUKAS
