Tihti on ette heidetud, et ajakirjanduses kirjutatakse pigem meeste saavutustest, sest nad on justkui tegusamad, jõulisemad ja tähtsamad. Meeste tegudel oleks justkui rohkem kaalu. Naised jäävad tihtilugu statisti rolli, kui väljendada teatrikeeles. On erandeid ja üks neist elab ja töötab juba aastakümneid Mustvees ning juhib ja suunab kohalikku kultuurielu. See inimene on Laidi Zalekešina.
Laidi on õnnelik mitmel põhjusel. Esimene ja vast kõige olulisem on see, et ta on sündinud, õppinud ja töötanud kogu aeg ühes ja samas piirkonnas. Ja mitte ainult, ka linn, mille olulisust on raske alahinnata, on sama. Ta kasvas nõukaaegses Mustvees, õppis põhikoolis küll mõned aastad Jõgeval, kuid naasis pärast keskkooli kodulinna. Laidi on soovinud saada näitlejaks ning naudib rongisõitu.
Loomade eest seisab vapralt
Ta kasvas üles eesti peres ja elas tavalist Peipsiääre elu, mille sisse mahuvad kurgikasvatamine, kalapüük ja piirkonnale omapärane köök ehk toiduvalmistamine. Laidi vandus küll, et tema ealeski millegi kasvatamisele täiskasvanuna tähelepanu ei pööra, kuid nii nagu elus ikka, tuleb tihti oma sõnu süüa. Nii väljapeetud aeda, kui perekond Zalekešinitel, lähikonnas lihtsalt pole. Aed on viimse kui umbrohulibleni rohitud, inimesed käivad seda ilu imetlemas lausa naaberriigist Lätist.
Tuleme tagasi päris alguse juurde. See on Mustvee ja kaheksakümnendad ehk ajastu, mil Laidi väärtushinnangud ja maailmatunnetus alguse said. Kogu meie kohtumist, mis leiabki aset kohalikus kultuurikeskuses, kus peale teiste ruumide on igati esinduslik raamatukogu ja muidugi äärmiselt kaunilt restaureeritud fuajee, kontrollib maja püsielanik, legendaarne kass Hurmur. Loomade eest seisab Laidi vapralt.
„Mu ema juured on Mustvee vallas ja isa on Meerapalust,“ määratleb ennast daam Eesti kaardil ja lisab, et isa kodus, vanavanemate juures, oli tunne, et seal ongi see maailma lõpp – järv on vastas ja kuhugi minna pole. „Avastada on seal ikka küll ja veel. Mäletan oma isa kodukohast neid aegu, kui vanaema ootas soojade latikamarja pannkookidega. Olen sealtkandist kaasa võtnud meie pere lemmikretsepti, kuivatatud havi. Vanaema kuivatas kevaditi havikala (haug), mida siis hiljem leotati, praeti pannil sibulaga ja tehti koorekaste peale – see oli võrratu,“ kiidab Laidi ja ütleb, et sama moodust saab kasutada ka särjega.
Keskhariduse omandas Laidi Mustvee I keskkoolis, praeguses gümnaasiumis. Ta mäletab, et palus vanaema tookord, et saaks pärast põhikooli lõpetamist siia õppima tulla. Ta oli juba siis väga aktiivne ning osales paljude ürituste korraldamisel ja teatritöös. Teater oli lausa nii oluline, et Laidi käis kooliõpilasena uurimas, kuidas oleks Tallinna lavakasse saamisega. Lavaka häda ongi ju selles, et sisseastumine toimub ühe aasta ja kui Laidi lõpetas, siis vastuvõttu polnud.
„Lapsi oli palju ja meil oli ääretult tore klass,“ meenutab Laidi keskkooliõpinguid. „Me jätsime endast maha traditsioonid ja meid mäletatakse siiani. Mu emapoolne vanaisa on põneva saatusega. Ta oli Elvast pärit, tema vanemad omakorda tehti kulakuks ja saadeti Siberisse. Kuid vanaisa ise oli Punaarmee major. Meil jõule ja teisi tänapäeval olulisi tähtpäevi ei tähistatud, neist lihtsalt ei räägitud.“
Laidil on vene keel kogu aeg viis olnud. Tal oli tunne, et seda läheb tulevikus väga vaja ja täpselt nii see on olnud. Tema abikaasa on vene rahvusest, millele viitab eestlase suuaparaadi jaoks tihti raskust valmistav perekonnanimi. Ka ta lapsed räägivad puhtalt vene keelt ja see on tulnud kasuks mõlema karjäärile. Abikaasa leidis Laidi juba kooliajal ja peab teda oma esimeseks armastuseks. Teist pole tulnudki. Niisiis õigusega üks ja ainus.
Alustas kontserdi teadustamisest
Pärast kooli lõppu läks Laidi kohe tööle kultuurikeskusesse. Sisse sai ta ka Viljandi kultuurikooli, praegu Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse, mis õpetab arvestaval määral spetsialiste ja kunstiinimesi-loojaid. Laidi pidi küll kooli esialgu pooleli jätma, sest teda õnnistati 1990. aastal kaksikutega. Ajad olid keerulised, „poes puudus piim“, nagu ütleb ka laulusalm, ja laste kasvatamine talongimajanduse tingimustes akadeemilisele elule väga kohta ei jätnud.
„Ma naeran, et olen astunud Viljandi kultuurikolledžisse, varem veel kultuurikooli, ja lõpetanud hoopis kultuuriakadeemia,“ ütleb Laidi. Spetsialisti kutse sai ta raamatukogunduse erialal. Viljandis õppimisest, nii väheseks kui see algul ka jäi, on Laidil soojad mälestused. 12 aastat, kuni 2003, töötas ta Mustvee kultuurikeskuse kunstilise juhina. Just sel aastal asus ta taas Viljandisse raamatukogundust ja infoteadusi tudeerima.
„Kultuurimaja tollane kunstiline juht Mare Kivimurd kutsus mind tihti kontserte teadustama ja ilmselt sellest kultuuripisiku külge saingi,“ leiab Laidi, kui küsida, kust see tõmme laval toimuva ja kultuuri vastu tekkis. „Enamasti teadustasin kohalikke taidlejaid. Tollal oli kultuurimajas remont ja kontserdid toimusid koolimajas. Tegin teatrit, lugesin luuletusi. Kui Viljandi kultuurikooli näitejuhi erialale sisse sain, oli mul katseteks ette valmistatud vene kirjandusest pala nimega „Sool“. Selle moraal seisnes selles, et suppi ei saa ära visata, sest seal on sool sees. Maa sool – tollal ma niimoodi muidugi ei mõelnud.“
Laidi jõudis juhtida veerand kohaga ka Kirovi kalurikolhoosi Kasepää osakonna kultuurielu. Kui ta kolhoosi keskusesse sattus, mis tookord asus Tallinna külje all Viimsis, võttis noorel neiul ikka silmaesise kirjuks. Kirovi näidiskalurikolhoosi elu käis tollastes tingimustest erikorra alusel ja kõigile töötajatele püüti anda head ja paremat. Osakese sellest küllusest sai terahaaval maitsta ka Peipsiääre rahvas.
Terve pere on lähedal
Laidi peab suureks vedamiseks, et kogu ta pere elab Mustvees või vähemalt siinsamas lähedal. Ka on ta saanud siiani elada koos oma teise vanaemaga, kes on küll juba väga vana. „Ma olen talle lõputult tänulik, sest tema on mind väga palju kujundanud, just minu eluväärtusi. Ema elab Mustvees, õde elab Mustvees. Samuti on nii poeg kui ka tütar siin lähedal kodu loonud. Minu tütar on Jõgeva haiglas õde ja poeg käib ehitamas Eestimaa eri paikades.“
„Mu kaksikud on sündinud volbriööl, pole palju , kes on sellega hakkama saanud,“ on Laidi oma 30 aasta taguse saavutuse üle uhke. „Tookord oli see veel täitsa punane püha. Ma ikka tuletan neile meelde, et vaat kui hästi läks, et järgmine päev on alati vaba päev, saate pidu pidada.“
Kui lapsed olid väikesed, oli elu kõige keerulisem. Parasjagu oli käimas üleminekuaeg, mis tookord tundus pikk ja lõpmatu. Põhilised toiduained olid talongide peal, piima sai vastavalt normile. „Mul oli kindel plaan õpinguid jätkata. Lapsed olid mõne kuu vanused ja ema võttis nad hoida. Ise võtsin kaustikud ja hakkasin õppima, et lähen ja jätkan, kuid see polnud võimalik… ka rahaliselt.“
Kõige suuremast kitsikusest päästis Laidi perekonna nii kurgi- kui ka sibulakasvatus. Neid produkte käidi Peterburis, tollases Leningradis Moskvitši ja järelkäruga müümas ja nii see või leiva peale saigi. Isa oli miilits ja ema on töötanud terve elu meditsiinis, olnud juba pea 50 aastat Mustvees laborant. „Ma vihkasin seda kurkidega jändamist ja mõtlesin, et ma ei hakka eluski kurke kasvatama! Aga kui läksin mehele, olid samamoodi püsti kaks suurt kilemaja ja väikeste laste kõrvalt tuli lihtsalt sellega tegeleda. Kõik tuli ringiga tagasi. Õnneks aitas õde Merit lastel silma peal hoida.“
„Mu abikaasa on väga rahulik ja tõenäoliselt minusugusega saabki ainult selline inimene elada. Ma tean, et mul on tagala kodus olemas,“ tõdeb Laidi, kelle temperament erineb tavaeestlase omast mitu korda. Tahe vene ja eesti kultuuri omavahel ühendada on tema puhul loomulik ning ka paratamatu. Laidi abikaasa on ametilt autojuht ja kohalike, Peipsiäärsete venelaste järeltulija. Kodus räägitakse tihti vene keeles, kuigi tegelikult vahet pole – Laidi kaasa suhtleb vabalt ka riigikeeles. Abielludes läks Laidi elama ämma ja äia majja, mistõttu lastel tuli suhelda rohkem vene keeles. Venelannast ämm rääkis põhimõtteliselt vene keeles, aga Laidi on selle ja ka kõige muu eest talle väga tänulik. Ämm ja äi jälgivad noorpere tegemisi juba aastaid pilve piirilt.
Aiandusega tegeleb Laidi suure südamega ja see sai alguse väga proosalisel põhjusel. Nimelt oli abikaasa vanematel igati korralik aed ja kui Laidi majja miniaks tuli, oli vaja hakata seda korras hoidma. Aias oli palju pojenge, talinelke ja teisi kauneid lillepõõsaid ning ämma abilisest sai ajapikku päris aednik. Kõige paremini iseloomustavad aeda erinevad elupuu sordid ja maakivid. Elupuid on viiekümne ringis, teisi okaspuid on kokku üle saja.
Külalisi tuleb isegi Lätist
Aiandusturismiga on perekond Zalekešin tegelenud viimased kaheksa aastat ja alguse sai kõik hoopiski Läti televisioonist, kuhu kogemata kombel satuti. Selles saates tutvustati ilusaid lähiriikide aedu. Praegu on nii, et aeda käib regulaarselt külastamas neli Läti turismifirmat, kes toovad busside viisi inimesi aeda vaatama. „Ilmselt siis meeldib,“ sõnab perenaine tagasihoidlikult. Ka üha enam tuure koguvas Peipsi toidutänava projektis võõrustab Laidi külalisi oma aias. Möödunud aastal külastas selle ürituse ajal seda üle 1300 inimese.
Laidi on tugev Peipsi kultuuri edendaja. Ta peab äärmiselt oluliseks hoida meie suurima ja kahe riigi territooriumile jääva järve kaldal elava kogukonna ainulaadseid traditsioone kakskeelsena. Seda eripära on vaja ära kasutada. „Meil on eesti ja vene jõulud, eesti jaanid ja vene jaanid,“ ütleb pikaaegne kultuurijuht. „Me tähistame neid pühi ja täpselt nii ongi. Kui see siin juba on, tuleb seda ka väärtustada. Peipsimaa kultuur on kaks kultuuri koos.“
Kahjuks on viimasel ajal tekkinud tahe kahte kultuuri ja inimgruppe polariseerida. Kiputakse looma nii eesti kui vene kogukonda eraldi ja see pole Laidi arvates üldse hea mõte. Viimastel aastakümnetel on tehtud väga palju tööd, lõimitud olemasolevat ja väga kurb oleks, kui kõik taas eri suundades minema hakkaks.
Laidi ei jäta kaasa rääkimata ka kohalikus poliitikaelus. Ta on olnud volikogude liige, näinud palju linnapäid ja volikogu esimehi. Ta peab eri suundades mineku üheks põhjuseks just koolide küsimust. Kõik justkui tunnevad, et see on see koht, kus on vaja minna barrikaadidele. „Meil on rahumeelne kant ja lapsed oskavad keelt. Kultuurikeskuses ei ole ühtegi puhast eesti ega vene huvialaringi, kõik tegutsevad üheskoos. Nii eesti kui ka vene pidudel on võrdselt nii eestlasi kui ka venelasi,“ rääkis Laidi.
Ürituste rohkuse üle kultuurijuht ei kurda ja vahel on tunne, et neid saab liigagi palju. Suvel pole ühtegi nädalavahetust, kus midagi ei toimuks. Üks sündmus ajab teist taga ja mitmee on Laidile väga südamelähedased. Üks neist on promenaadikontsert linna päevadel, mis toimub juba viiendat korda ja kus on alati olnud peaesinejaks kvaliteedimärgiga artist. Esinenud on Jassi Zahharov, Indrek Kalda ja Siiri Sisask, taustaks imekaunis Peipsi.
Mustveed on nii mõnelgi pool mainitud kui meie oma kohalikku Jeruusalemma, ja just selles tähenduses, et siin on väga paljude kristlike kirikute esindajad, alates muistseid traditsioone au sees hoidvatest vanausulistest ja lõpetades moodsamate baptistidega. Laidi saab kõigiga hästi läbi. Kultuurikeskuses toimub palju kristliku tavadega seotud sündmusi, küll pole siin kohta šarlataansusele ja ebausule. Laidi ise on viimaks ka ristitud ja ta on usaldanud oma vaimu luterliku kiriku hoolde. Talle on olnud vaimseks eeskujuks tänavu Mustvee aukodaniku tiitli pälvinud Eenok Haamer.
Sel, miks ta ikkagi selle valiku 2017. aastal tegi ja ristitud sai, oli lihtne põhjus – ta pöördus enne linna päevi kõigevägevama poole, et „kui sa tõesti olemas oled, anna meile see päikseline päev ja kui sa seda teed, lasen ennast ära ristida.“ Jumal võttis Laidit kuulda ja Laidi pidas oma tõotusest kinni. Ümberringi sadas vihma, Mustvee nautis päikest.
Aeg lendab linnutiivul, mida vanemaks jääme, seda kiiremini kõik möödub. Nii tunneb ka igati tegus Laidi. Ta on õnnelik. Tal on lapselapsed, neljane Kristjan ja kolmene Liisbet.
Ennekõike väljendub õnn selles, et ta on saanud ennast teostada oma sünnikohas, mida ta peab kõige kallimaks maamunal.
Laidi Zalekešina
Sündinud 16. märtsil 1971
HARIDUS:
2003–2008 Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia
1978–1990 Mustvee I keskkool
TÖÖ:
2019– … Mustvee kultuurikeskus, juhataja
2003–2018 Mustvee linnaraamatukogu, direktor
1990–2003 Mustvee Kultuurikeskus, kunstiline juht
ÜHISKONDLIK TEGEVUS:
Mustvee vallavolikogu liige
Mustvee vallavolikogu kultuuri- ja spordikomisjoni esimees
MTÜ Mustvee Turismikoda, juhatuse liige
MTÜ Jõgevamaa Kultuurikoda, juhatuse liige
Eesti loomakaitseliidu liige, vabatahtlik
INDREK SARAPUU
