Kui Mari ja Jüri kokku saavad, armuvad ja koos elama hakkavad, ei mõtle nad kohe kindlasti, kuidas elada edasi siis, kui Marile ühel päeval hoopis Peeter või Jürile hoopis Tiina meeldima hakkab. Kuid pole parata, vähemalt korra elus lahku läinud inimesi on meie igaühe tutvusringis ilmselt rohkem kui neid, kes kohe esimese katsega “tulid, nägid, võitsid”.
Kodulaen, lastega seotud kulutused, järelmaksud, liisingud… Kõik need kohustused on endale võetud heal meelel, elu edendamiseks ja arvestades kahe palgaga. Kuidas aga säilitada enam-vähemgi sama elustandard siis, kui kahe palga asemel on ühest päevast alates vaid üks? Selle probleemiga on maadelnud tuhanded.
Lisanduvad uued kulud
Trots stiilis “ma saan üksi ka hakkama” võib algul ajendada otsust jätkata kõike täpselt samamoodi. Aga kas see on ikka arukas? Viieaastane laps ei pea tingimata käima eraõpetaja juures inglise keele tunnis ja koolilapse kehalise kasvatuse hinne ei sõltu sellest, kui kallid või millise kaubamärgi tossud tal jalas on. Jah, tõenäoliselt soovib iga lapsevanem pärast lahutust kõige enam seda, et lapsed ei kannataks, kuid reaalses elus kipub täiskasvanu selliseid asju pigem üle tähtsustama.
Muidugi annab tunda, kui pead kõiki seniseidki kulusid üksi kandma hakkama.
Kuid oma “uue elu” eelarvet koostades tasub valmis olla ka selleks, et lisanduda võib ka mõnigi uus. Näiteks võib sõltuvalt lahku kolinud vanemate elukohast , tekkida korraga vajadus lapsehoidja järele. Kui varem jagati lapsehoidmist kahe peale, siis juhul, kui üks vanematest kolib lahutuse järel teise linna, peab lapsega elav vanem paratamatult abi otsima.
Ühekordse suurema väljamineku võib tingida ka see, kui lahku koliv ekskaasa võtab endaga kaasa näiteks teleri või külmkapi (milleks tal ühisesse ellu samavõrra panustanuna on ju ka õigus). Kui sääste pole, lisandub siinkohal planeeritud igakuistele väljaminekutele tõenäoliselt ka järelmaks.
Alimendid ja kinnisvara
Kui hing lahkumineku järel haige, kiputakse vahel ebameeldivat ja tüli õhutavat laste rahade teemat tagaplaanile jätma. Alimentide määramist käsitletakse vahel lausa nõrkuse märgina, tõestusena, et ei tulda iseseisvalt toime. Kuid see pole õige koht oma uhkust näidata. Ka lapsega mitte koos elav vanem peab osalema lapse kasvatamises ning tema eest hoolitsemises.
Eluase, mis oli jõukohane kahe palga korral, ei pruugi seda olla vaid ühe leivateenija jaoks. Kuid tihti püütakse taas kas ekskaasale tõestamiseks või lastele mõeldes endist eluaset iga hinna eest säilitada. Sageli pole see mõistlik.
Väiksemale pinnale kolimine ei ole nõrkuse märk, vaid kaine otsus. Ka lapsed saavad sellest aru, kui selgitada neile, et odavam eluase võimaldab säästa raha ka näiteks veekeskuses või puhkamas käimise jaoks.
Iga suhe on eriline ja samuti on eriline iga lahutus. Erinevad kooselu jooksul tehtud otsused, võimalik abieluvaraleping, ühisesse majapidamisse toodud “kaasavara”, laste olemasolu ja nende edasine elukoht – need asjaolud teevad väga konkreetsete lahenduskäikude väljapakkumise siinkohal võimatuks.
Üks hea soovitus siiski: hoidke pea külmana ja jalad põhjas. Valmis tuleb olla ka oma elustandardit ajutiselt muutma, et siis ennast peagi taas üles töötada.
MARGIT MUNSKI, TF Bank klienditeeninduse juht
