Mai ja juuni on koolides teatavasti pereheitmise aeg. Kes pääseb vaid koolivaheajale, kellele aga antakse kätte lõputunnistus.
See lõplik minek teeb alati pisut nukraks. Kui mitte kohe, siis septembri hakul kindlasti, kui koduseks saanud majja enam asja pole.
Jõgeval toimub aga täna üks isemoodi sündmus, mida selle korraldajad siinse ühisgümnaasiumi viimaseks vilistlaste kokkutulekuks nimetavad. Tõepoolest, sügisel pole enam vormiliselt olemas Jõgeva ühisgümnaasiumi, vaid selle asemele on loodud riiklik õppeasutus.
Kui midagi lõplikult läbi saab, on ikka kurb, aga haridustemplid jäävad linna siiski alles. Nii hästi ei lähe viimasel ajal kõikjal üle Eestimaa, sest igal kevadel kõlab mõnes armsas koolimajas päris viimane koolikell. Ja see on muidugi palju kurvem, kuigi paratamatu.
Kevad on aga samas ka rõõmsate ja liigutavate kohtumiste aeg, sest peetakse koolide ümmargusi sünnipäevi või klassikokkutulekuid. Kunagised koolijütsid muutuvad selleks üheks päevaks lausa mitukümmend aastat nooremaks, unustavad oma tervisehädad ja muud mured ning alustavad pea iga lauset sõnadega “kas mäletad?”. Küllap leiavad ka kunagised Jõgeva ühisgümnaasiumi poisid-tüdrukud ikka ja jälle põhjust üksteist üle vaadata ja mälestusi heietada, sest lapsepõlve ja noorust ei võta meilt ju keegi.
8. juuni 2013
