Lahingud sauna pärast

Lahingud saunade olemasolu pärast ei ole Eestis enam haruldased. Sõda käib Viljandis, saunarahvas on tagajalgadele aetud. Sarnane lahing tuleb ära pidada peagi ka Puurmani rahval, kus üht populaarset sauna ähvardab sulgemine. Seda, et võõrastele tuleb selgitada, mida tähendab eestlase jaoks saun, on tavaline. Aga et omadele?
Võõrad loomulikult ei saa aru, mis roll saunal Eesti elutingimustes on. Eriti soojematelt maadelt tulijatele paistab see võõrastav, vahel isegi piinakambrina. Kunagi ilmus ühes Jaapani ajakirjas jutt, kuidas Põhjamaades harrastatakse erilist enesekarastamise meetodit. Seal selgitati, kuidas inimesed lähevad ruumi hirmsa kuumuse kätte, valavad selle suurendamiseks kuumadele kividele vett, siis lähevad lumehange ja peksavad ennast vitsakimpudega, ise ägisevad. Võib tõesti naljakas näida, aga eestlase jaoks on seda vaja kui õhku.
Saun käib meie kultuuri- ja ajaloo juurde. Seal sünniti ja seal ka surdi. Ilma saunata ei kujutanud ükski talupere oma elu ette. Pikisilmi oodati laupäeva, sest siis sai pikast töönädalast ihu puhtaks pesta ja veidigi lõõgastuda. Kuid nüüd oleme jõudnud ajastusse, kus sauna tähtsusest justkui ei saada enam aru. Me vajame iga vahendit oma tervise korrashoiuks, samas ka keha ja ihu karastamiseks. Aga ka kooskäimise ja suhtlemise kohana pole saun vähem tähtis. Koos laval higistades aetakse juttu, jagatakse uudiseid, saunaviha matsudes sõbrunetakse, lihtsalt ollakse üheskoos. See on suhtlusviis, mitte pelgalt ihu harimise paik. Otsustajatel tasub mitte kümme, vaid sada korda mõelda, enne kui kogukonnaga aru pidamata saunauksi jõuga
sulgema hakata.