Teadmatusest tingitud hirmu külvamine ajab vihale, veel halvem on tõsise probleemi tähelepanuta jätmine. Ei ole sõjasaladus, et NATO on Baltimaades silmitsi tõsise probleemiga. Alliansi usaldusväärsus sõltub Eesti, Läti ja Leedu suveräänsusest, vabadusest ja territoriaalsest terviklikkusest. Samas ei ole NATOl kohapeal sõjalist musklit nende kaitsmiseks.
Kaks sündmust on selle tähelepanu keskpunkti tõstnud. BBC näitas lühifilmi “Kolmas maailmasõda: sõjakabinetis”, mis räägib sellest, kuidas Briti poliitikakujundajad võiksid reageerida Kremli toetatud ülestõusule Läti idaosas, mis kulmineerub Venemaa tuumarünnakuga Briti ja Ühendriikide sõjalaevadele (vastus: USA kasutab tuumarelvi, Suurbritannia mitte).
USA mõttekoda Rand Corporation avaldas mahuka sõjasimulatsioonidel rajaneva analüüsi, kuidas NATO vastaks Vene üllatusrünnakule Baltimaade vastu (vastus: ükskõik, mida te teete, Venemaa võidab 60 tunni jooksul). Uuringu järeldus on, et Venemaa rünnakut on võimeline ära hoidma vaid kolme soomusbrigaadi lahingrühma paigutamine Baltimaadesse, mis läheb maksma 2,7 miljardit dollarit aastas, ning teised tähtsad muudatused mujal.
Kriitikute sõnul teenivad BBC ja Rand sellega Kremli eesmärke. Venemaa tahab panna Baltimaid tundma, et nad on teisejärgulised NATO liikmed (“NATO-Lite”). Samuti soovib ta, et ülejäänud NATO peaks kolme eesliiniriigi kaitsmist lootusetuks ettevõtmiseks. Need on eeltingimused “realistlikeks” kõnelusteks Euroopa julgeoleku üle, mille käigus tahab Venemaa tagasi saada mõned valdused, mille ta Nõukogude Liidu lagunedes kaotas.
BBC film tekitas erilist pahameelt Lätis. Selle põhjused on mulle selged: see liialdas separatismiohuga riigi idaosas. Häiriv on vaadata ükskõik keda (isegi näitlejaid) oma lippu põletamas ja vapi peal tallamas. Otsuseid Läti tuleviku kohta langetasid Briti ametnikke kehastanud eksametnikud. Mõned neist jätsid hämmastavalt asjatundmatu ja ebasümpaatse mulje.
Teleprogrammid luuakse sihilikult tähelepanu püüdvaks (tean, olen neid ise teinud). Hüpoteetilised stsenaariumid sisaldavad paratamatult fantaasialendu: vihje peitub nimes. Programmi tegelik õppetund ei seisnenud selles, et Baltimaad on hukule määratud, vaid selles, et Venemaa lepitamine on viga. Need, kes võtsid algul sõna “ülereageerimise” vastu mõistatuslikele sündmustele Ida-Lätis, paistsid lõpus üsna tobedatena. Tõsi, Suurbritannia põrus testil. Stsenaristi esitatud sündmuste kulu puhul on palju olulisem asjaolu, et USA seda ei teinud.
Film “Sõjakabinetis” ja Randi uuring on mõistagi häirivad. Nad esitavad seni vastamata küsimusi, millel siiski ei puudu vastus. Me oleme suutelised Balti riike oma jõududega kaitsma. Me peame lihtsalt mõtlema rohkem, kuidas seda teha.
Alustuseks peaksime põhjalikult analüüsima hirmu külvajate väiteid. Rand on juba langenud Sam Gardineri, ühe USA kauaaegseima Baltimaade kaitsetemaatika analüütiku kriitika alla. Tema sõnul on uuring raharaiskamine, sest keskendub liialt maismaasõjale, jättes tähelepanuta meresõja mõõtme.
Minu kriitikakese asub mujal. Randi uuring mainib Rootsit joonealuse märkusena, Soomet üldsegi mitte. Balti regiooni julgeoleku arutamine ilma nende riikideta on ebaloogiline. See ei võta arvesse luuretegevust – me oleme võimelised ja peaksime teada saama, kui Venemaa koondab vägesid piirile. Üllatusmomendi kahanemisega kaob ka Venemaa lokaalne ülekaal. Mis kõige tähtsam: Lääne vastutegevus ei pea piirduma Balti lahingutandriga ega olema kitsalt sõjaline. Üks mõjus sõnum, mille me saaksime Vladimir Putinile kriisi puhkemisel saata, oleks: “meil on teie raha, kui te tahate seda veel näha, tõmbuge tagasi”. See oleks hea teleprogrammi teema.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.
EDWARD LUCAS
