Abiellumine on inimese jaoks üks elu tähtsündmusi, sestap pole ime, et sellega seonduvat mäletatakse aastakümneid. Ka pulmapilte hoitakse kui kalleid mälestusesemeid ning pulmariidedki seisavad paljudel kapinurgas alles, ehkki selga pole neid enam põhjust panna. Just sellistest kaua hoitud ja kallitest asjadest kõneleb Egle Plato koostatud näitus “Saare valla pulm”, mis avati taasiseseisvumispäeval Riigimetsa Majandamise Keskuse Saare teabepunktis.
Kääpal Kalevipoja muuseumis klienditeenindajana töötav Egle sattus möödunud talvel poolkogemata külla Palamusel elavale Ellen Randojale, harrastuskunstnikule, rahvapärimuse talletajale ja presidendi rahvaluulepreemia laureaadile. Muu hulgas sattus talle seal kätte kaust, mis kandis pealkirja “Saare valla pulm”. Eglele hakkas see kohe huvi pakkuma: Saare vald on ju tema koduvald.
Kõnealusesse kausta oli Ellen Randoja talletanud oma Saare kandist pärit ämma ja äia Adeele ja Johannes Randoja jutustatud lugusid kohalikest pulmakommetest. Lugudest tuli välja, et väljend “Saare valla pulm” kujunes omal ajal justkui omamoodi mõisteks või kujundiks. Kui keegi näiteks hobusega kihutas, siis ütles rahvas: “Lähevad nagu Saare valla pulm.” Kirikust pulmamajja sõites olnud selle kandi meestel kombeks nimelt enda julgust ja oma hobuste headust näidata. Pulmalugude juurde oli Ellen Randoja joonistanud ka pilte.
Põnev kaust pani Egle Plato peas tiksuma pulmateemalise näituse tegemise idee. See oleks võib-olla ka teostamata jäänud, ent siis jäi talle oma, st Kalevipoja muuseumis ette veel teinegi tähendusrikas dokument: foto esimesest Saare rahvamajas peetud pulmapeost, mis leidis aset 21. augustil 1937.
“Siis ütlesin endale: see näitus tuleb ära teha!” ütles Egle Plato.
Ellen Randoja talletatut otsustas ta täiendada värskema, viimastest aastakümnetest pärinevate pulmamälestustega nii sõnalises, pildilises kui ka esemelises vormis. Kümme paari, kelle poole algaja näitusetegija abipalvega pöördus, olid lahkesti nõus teda aitama. Osa panid oma pulmaloo ise kirjagi, osa jutustasid need Eglele ja kirjatöö tegi juba tema. Kõik olid lahkesti nõus ka oma pulmadest säilinud mälestusesemeid näituse tarvis kasutada andma.
Tõsine ja naljakas
“Need olid väga toredad ja rikastavad kohtumised,” meenutas Egle. “Mõni inimene, keda juba ammu tunnen, avanes nende jutuajamiste käigus hoopis teise kandi pealt. Pulmad on väga emotsionaalne sündmus ja tugevad tunded tekivad inimesel ka siis, kui ta seda aastaid hiljem meenutab.”
Kui inimesed otsustavad abielluda, on see väga tõsine otsus. Samas tuleb mõneski pulmas ette ka naljakaid asju või asju, mis hakkavad tagantjärele naljakana tunduma. Kui praegu Palal elavad Tiina ja Kalev Karu 1990. aastal abielluma hakkasid, tellis peigmees lillepoest pruudikimbu ja autokaunistuse. Kui ta lillepoest koju jõudis, avastas pruut, et pakis on kaks autokaunistust.
“Proovisin üht neist pruudikimbuna kätte võtta, aga pikad otsad jäid maha lohisema. Nii ei jäänudki muud üle, kui üks autokaunistus lahti lammutada ja sellest ise kimp kokku sättida,” meenutas Tiina Karu. “Ka tellitud fotograafiga juhtus meil äpardus: ta lihtsalt ei tulnud kohale. Üks sugulane tegi siis ise pildid ära ja need ei saanud üldse kehvad.”
Tiina ja Kalev Karu abiellusid defitsiidi kõrgajal. Sõrmuseid neil Jõgevalt osta ei õnnestunudki, sest neid tuli sinna ainult näpuotsaga. Siis aga sattusid Tiina ja Kalev Narva ning avastasid, et sealses juveelipoes on lett abielusõrmuseid täis. Teise rajooni inimestena polnud neil tegelikult õigust sellest poest sõrmuseid osta (neid sai tollal ainult vastava tõendiga oma rajooni poest), ent porgandikarva juuksekrunniga müüjanna halastas nende peale, rikkus eeskirju ja müüs neile sõrmused.
Kauplusautoga registreerimisele
Ka 1977. aasta eelviimasel päeval abiellunud Rita Kivisaarele tulid oma pulmapäeva meenutades silme ette pöörased seiklused.
“Just pulmapäeval lagunes sellel autol, millega me Jõgevale registreerimisele pidime sõitma, tagasild laiali ja katsed asendusautot leida luhtusid,” jutustas Rita Kivisaar. “Mina olin tollal kauplusauto müüja ja minu peigmees Andres selle juht. Sellesama rändkauplusena toimiva GAZ-53 furgoonautoga me siis Jõgevale sõitsimegi, jäädes registreerimisele kaks tundi hiljaks. Ka kinnipandud juuksuriaeg jäi mul kasutamata ja soeng tegemata. Ime, et registreerija meie jaoks teiste paaride vahel veel aja leidis!
Kui Jõgevale sõites oli roolis minu õemees, siis tagasiteel ta enam võõrast autot juhtima ei soostunud. Nii et rahvas vaatas linna vahel ammulisui, kuidas pulmalised furgooni ronisid, peigmees rooli istus ja pruut end tema kõrvale sättis. Ja tööandja oleks ilmselt kreepsu saanud, kui oleks teadnud, mis sõite kauplusauto vahepeal tegi.”
Rita Kivisaar tunnistas, et oli ka ise paljud pulmapäevaga seotud asjaolud ära unustanud, ent kui ta näituse tarvis Egle koostatud põhjalikule küsimustikule vastama asus, tuli kõik justkui paisu tagant meelde. Kui Rita aga pulmakleidi kapist üles otsis ja seda näitusekorda sättima hakkas, olid tütred üllatatud: “Ema, sul on pulmakleit veel alles!”
“Siis sain aru, et ma olen oma tütardega mõnedest asjadest vist liiga vähe rääkinud,” tunnistas Rita.
Ka Egle Plato pani näituse avamisele tulnutele südamele, et nad olulisi lugusid lähedastele edasi jutustaksid või need kirja paneksid ning püüaksid tähtsamatele fotodele taha kirjutada, keda need kujutavad.
Avamispeol oli tunda, et Egle Plato koostatud näitus puudutas inimeste hingekeeli. Näitust saab RMK Saare teabepunktis näha tuleva nädala lõpuni.
RIINA MÄGI
