Huntide süüdistamine on Lahavere külas võtnud juba revolutsioonilised mõõtmed. Kohalik külamees Tiit ütleb lausa nii karmilt, et metsaelukad elagu metsas ja ärgu tulgu meie õue peale asju õiendama. „Metsloomad peavad inimesi kartma, riik peab neid metsas hoidma,” teeb mees riigi suunas etteheiteid. Kuid mida saab teha riik, kui mõned meie rahvuslooma isendid on asunud tavatult käituma?
Möödunud nädala neljapäeval ilmus Vooremaas uudisena lugu Lahavere ja Tapiku vahel märgatud hundikarjast. Kõige õudust tekitavam oli see, et Oksana talust on hunt rebinud ketikoeralt pea otsast ja tassinud selle põllule. Üleeile õhtul kella kolmveerand kümne paiku tuli veretöö tegija tagasi ja haavas järgmist pere koera. Samuti ründas elukas ketis olnud looma. Perenaise mure on suur, sest ta ei julge enam oma lapselapsigi külla kutsuda, sest hundid viivat need kohe ära. Ka polnud ta rahul sellega, et korvataks eluka tekitatud kahjud. Tema sõnul peab riik midagi metsloomadega ette võtma. Koerte murdmisi on ümbruskonnas olnud rohkemgi.
Müüdid ja tegelikkus
Kahjude iseloomu ja tausta uurides selgub, et konkreetsete juhtumite puhul on tegemist suure tõenäosusega hundi või paari hundiga, mitte mõne hübriidliigiga, koera ja hundi seguga, nagu mõnel pool ekslikult arvatakse.
Kogu lugu oli heal juhul paar kuud vana, kui esimesed signaalid Keskkonnaameti spetsialistideni jõudsid. Samas ei ole huntide sellises käitumises midagi tavatut. Sarnaseid juhtumeid on tulnud ka ette varem – Surju lähedal langes huntide ohvriks paar aastat tagasi 14 koera. Laekvere piirkonnas murdsid hundid tosin aastat tagasi 67 koera. Palju on hulkuvaid isendeid murtud, statistika ei kajastagi.
„Keskkonnaameti spetsialist viib õigeaegsel teavitamisel läbi ekspertiisi ja koostab selle alusel ka kahjuakti. Kohalike sõnul on aga Lahavere ja Tapiku piirkonnas maha murtud koeri tegelikkuses rohkem,” selgitas Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Marko Kübrasepp. See tuleneb sellest, et taolistest vahejuhtumitest ei anta teada.
„Kogu taust on üsna tavapärane. Huntide seas tuleb harva ette isendeid, kes teadmata põhjusel spetsialiseeruvad koerte ründamisele ja sageli ka neist toitumisele. Neid juhtumeid on ikka ette tulnud ja tuleb kindlasti edaspidigi. Kui rünnakud muutuvad süstemaatiliseks, ei jää paraku mitte midagi muud üle, kui konkreetne isend küttida,” leiab Kübrasepp probleemile lahenduse.
Kogu hundisugu pole aga mõtet selle juhtumiga seoses süüdistada. Enamasti on selliste juhtumite puhul tegemist üksikute huntidega, kes mingil põhjusel on hakanud eelistama koeraliha. Tegemist on käitumusliku kõrvalekaldega, mis kujuneb sageli mitmete tegurite koosmõjul. Sageli on siinkohal inimeselgi olnud oma roll täita.
Mis on lahendus?
Oluline on Kübarsepa sõnul tabada siiski õige isend, kes mürglit korraldab. Selleks on vaja aga lund. „Nii on lumele jäänud jälgede järgi võimalik kahjustusi tekitanud loom teistest suguvendadest eristada. Valimatult küttimine sellistel juhtudel ei täida kindlasti oma eesmärki. Kõige olulisem, mida kohalikud piirkonnas elavad inimesed hetkel teha saavad, on hoida oma lemmikud öötundidel kinniste uste taga.
Ka Oksana talus torkas kohapeal silma, et mõlemad koerad, kes ohvriks osutusid ja rünnaku alla sattusid, olid juba seetõttu kaitsetus seisus, et puudus maja piirav aed. Kas rünnaku oleks ära hoidnud see, kui koerad olnuks omaette aias, ei oska öelda. Kui loomad olnuks toas, oleks kindlasti ka rünnak ära jäänud. Teiste rünnakute kohta vaatlusandmed küll puuduvad, kuid fakt on see, et saak oli ja on lihtsalt kättesaadav.
Metsloomad on meie rahvuslik väärtus, liigirohkus ja nende säilitamine pole mitte ainult au ja uhkus, vaid ka põhiseaduslik kohustus. Kindlasti saab moodsat tehnikat appi võttes ja sadu tuhandeid eurosid kulutades hõlpsalt hävitada päevadega Eesti territooriumil kogu hundipopulatsiooni, kui kas see on siis eesmärk? Tapiku ümbruse juhtum leiab lahenduse arvatavalt esimese lumega ja appi tulevad jahimehed. Senikaua tuleb hoida oma lemmikloomadel silma peal.
INDREK SARAPUU
