Kui Vana-Rooma luuletaja Juvenalis ironiseeris peaaegu kaks tuhat aastat tagasi, et rahvale on vaja vaid leiba ja tsirkust, siis Jõgevamaa inimestele toodi möödunud laupäeval koju kätte leiba ja rahvakultuuri. Esimest pakkus ettevõtja Rait Markeni kauplusbuss, teist Torma kapell ning rahvatantsuansambel Vöör ja Ahter.
“”Lafkatuur” on muidugi lööv pealkiri, aga kas see sunnib meie küla rahvast laupäeva hommikul kell kümme kodunt välja tulema?” arutlen Kassinurme külaplatsile tõtates. Plass lugu oleks küll, kui Tallinnast tulnud tantsijaid kohe tuuri esimeses peatuses pealtvaatajate puudusest tingitud pettumuse peavad üle elama.
Kartus on asjatu: platsi äärde toodud pingid on rahvast täis ja värskelt niidetud muru tantsijate ootel. Ent kõigepealt hõigatakse nii nemad kui ka pillimängijad kohvile: kohaliku naisseltsi eestvedaja Liia Stamm on kohvi kõrvale pirukat ja kookigi küpsetanud.
“Nii hea, aga ei või palju süüa: siis ei jaksa enam tantsida,” kurdavad külalised, võtavad murul paariti kohad sisse ning Torma pillimehed või õigemini pillimees ja -naised löövad loo lahti. Viiest tantsust on nii mõnigi kaudselt või otseselt merega seotud, aga mida siis nime Vöör ja Ahter kandvalt kollektiivilt oodatagi. Lühike kontsert lõpetatakse aga, nagu suured tantsupeodki, “Tuljakuga”. Tõsi, sinna otsa tuleb rahva tungival soovil esitada ka üks lisapala.
Juhendajalt Helen Reimandilt kuulen, et rahvatantsuansambel Vöör ja Ahter loodi viis aastat tagasi kahe kollektiivi, veeteede ameti segarühma ja segarühma Reval ühendamise teel. Mõlemad olid jäänud osa tantsijate lahkumise järel veidi poolikuks. Kahe rühma liitumisel tekkis vägagi tegus kollektiiv.
Ind ei raugenud
“Lafkatuuri” mõte tekkis tantsijatel möödunud aastal, kui nad Saaremaal ühe tantsija vanematekodus treeninglaagris olid. Seal anti kohalikule külarahvale ka üks kontsert. See osutus menukaks. Nii arvatigi, et järgmisel aastal võiks üksiku kontserdi asemel teha väikese turnee mõnes Eesti maakonnas ning et tantsijatega võiks kaasa sõita kauplusbuss.
“Mina tolles treeninglaagris ei osalenud, sest olin väikese lapsega kodus,” ütleb Helen Reimand. “Kui möödunud sügisel “Lafkatuuri” ideest kuulsin, pidasin seda natuke ulmeliseks ning arvasin, et küllap tantsijatelgi ind talve jooksul raugeb. Aga nad olid selles mõttes nii kinni, et tegidki asja teoks. Õnneks on meil rühmas nii palju tublisid korraldajaid, et minul praktiliste küsimustega tegelda ei tulnud. Minu asi oli tantsud välja otsida ja tantsijatele meelde tuletada.”
Kuidas satuti aga just Jõgevamaale? Nagu selgub, suuresti tänu sellele, et Vööris ja Ahtris tantsib kaasa Sadalast pärit Tõnis Pärsim. Vööri ja Ahtri rahvas tuligi juba neljapäeval Sadalasse ning tegi seal reedel väikeste vaheaegadega kuus tundi proovi.
“Rahvamaja kõrval oleva muruplatsi tantsisime ikka tükati mustaks,” ütleb Helen Reimand. “Ja Torma vahva kapelliga saime ka eile kokku harjutada, et täna koos esinemine paremini välja tuleks. Vastu võeti meid Sadalas aga suurepäraselt: tänu Tõnise perele, eriti tema vallavanemast õele Triinule polnud meil millestki puudust.”
Nagu kohvikute päev
Ka Kassinurme rahva soojast vastuvõtust on Helen ja tantsijad väga liigutatud.
“Kui bussiga siia jõudsime, viskas üks aknast välja vaadanud tantsija nalja, et näe, siin ka parasjagu kodukohvikute päev. Me ei tulnud üldse selle peale, et kohvilaud meie jaoks oli kaetud,” ütleb Helen.
Nagu selgub, on Vööris ja Ahtris peale Tõnis Pärsimi veel üks Jõgevamaalt, täpsemalt Palamuselt pärit tantsija, veeteede ametis töötav Mari Kaul, endise nimega Pärnpuu. Kohe õnnestub tal ka koduvalla rahva ette astuda, sest Kassinurmest võetakse kurss Pikkjärvele.
“Meil on tantsurühmas väga tore seltskond,” kiidab Mari. “Välismaale on meil natuke keeruline esinema minna, sest paljudel on peres väikseid lapsi, aga selline väike kodune tuur on mõnes mõttes vahvamgi.”
Ehkki kontsert on lühike, jõuab mõni kohale tulnu ka kauplusbussi külastada.
“Tavaliselt käin ma siin ikka reedeti. Ja buss peatub siis mitte siin, külaplatsil, vaid elumajade juures,” ütleb kauplusbussi müüja Õie Maiste. “Natuke on täna jõutud osta ka, aga niisugusel tuuril on muidugi vahva kaasa lüüa.”
Ehkki rahvas ei tahaks tantsijaid ja pillimängijaid veel sugugi ära lasta, tuleb neil siiski minna, sest Pikkjärve, Mõisaküla, Rääbise, Tähkvere, Kõnnu ja Lümati rahvas ootavad. Kohalikud õhkavad: “Miks ei võiks iga laupäev nii ilusasti alata!” Ning lasevad hea maitsta Liia küpsetatud pirukal ja kookidel, mida on veel järel. “Omade” afterparty ehk järelpidu on ka päris mõnus: hulk inimesi saab ära nähtud, keda tavaliselt ei näe, ja hulk jutte ära aetud, mis muidu rääkimata jäävad.
RIINA MÄGI
